19.juuli
Täna oli raske tööpäev. Hommik oli ka raske sest asjad ei sujunud väga hästi. Tegin oma plassmasskarbiga elektripliidil kiirnuudleid. Võite ise ette kujutada, mis juhtus. Karbi põhjas on ilus spiraalikujuline jälg, ehk põhjatu karp. Ju ma ei olnud hommikul just kõige värskem ja taibukam. Öösel magasin halvasti ja vähe. Selliseid asju ikka juhtub kui korralikult välja ei ole maganud ennast. Õnneks on mul teine karp ka, millega saan süüa tööle kaasa võtta. Või siis on see vihje et peab vähem sööma.
Aga üleeile, ehk reedel käisime Veroga pubis istumas paar tunnikest. Rääkisime bäkkeripoistega juttu, või õigemini üritasime nende walesi aksendist aru saada. Üsna koomiline on kuidas nad omavahel vuristavad, mitte midagi ei saa aru. Baarmäni käest saime teada et reedeti ja laupäeviti käib selles kohas palju rahvast ja edasi minnakse Boweni ainukesse nö ööklubisse, mis näeb välja nagu järjekordne pubi. Meie läksime kella 9st ilusti koju tudule, et laupäeval tööle minna. Pärast tööd võtsime jalad selga ja kõndisime 100m et ookeani äärde jõuda. Mööda randa jalutades jõudsime kalameest Vapsi ja Pätsi juurde. Ma ei tea kuidas seda nüüd väga põnevalt kirjutada siia, aga...nii kui jõudsime ilusti õngede juurde maha istuda hakkas keegi vapsi õnge sikutama veest. Oi oi ja see oli midagi suurt. Vaps sikutas tasakesi vastu ja nii nad siis jändasid tükkaega, kord kala vees ja siis jälle Vaps kaldal.
Nägime kaugelt et see oli kuskil meetri pikkune. Väga põnev oli ja Vaps oli eriti õhinas. Lõpuks sai seda elukat nii kaua väsitatud, kui ta oli piisavalt kalda lähedal ja Päts võttis kalal sabauimest kinni ja tõmbas veest välja. Ma ei teagi mis see õige nimi peaks olema sellel kalal, aga meenutas natuke raid ja samas ka haid. Poisid arvasid et see kaalub üle 10 kg. Igatahes täiesti uskumatu, lasteõngega selline pirakas kätte saada ja just siis kui meie sinna jõudsime. Mulle tundus küll vahepeal, et õng on kohe kohe pooleks murdumas aga kõik lõppes õnnelikult. Kala tõmbas oma viimaseid hingetõmbeid samal ajal kui me näppisime-uurisime teda hoolega. Väga super kihvt.
Kui ma kala üles tõstsin siis ta oli maast kuskil õlani mul, nii et pirakas. Suus tal hambaid ei ole ja liha pidi täiesti hea, söödav olema. Jääme ootama, millal kala saab maitsta ;P
Koju jõudes oli üsna väss peal, aga plaanisime Veroga pubisse mina ja pärast tantsulkale. Panin ennast ikka kuidagi riidesse ja minek oligi. Andres ja Toits tulid ka. Bruno jäi teadmatult kadunuks. Alguses siis olime natuke aega samas pubis, kus eelminegi õhtu. Seal oli üks kitarripoiss esinemas. Kuna päeval toimus hobustevõiduajamine siis osad naised olid nagu siin kombes ennast sulgede ja kübaratega ehtinud. 10 paiku läksime juba ära, sellesse eelnimetatud ööklubisse. Olime Veroga mõlemad esimest korda seal, kuigi ma olen siin juba mitmeid kuid elanud, täpsemalt 3 kuud. Kuna tahtsime väga tantsida, siis terve õhtu trallitasime tantsupõrandal ringi. DJ-d selles kohas ei olnud. Kui muusikat tahtsid, pidi jukeboxi 2 dollarit panema ja selle eest sai valida 3 lemmiklugu. Kuna inimesi oli paljupalju siis muusika käis koguaeg. Ja me muudkui keerutasime jalga. Kui alguses arvasime et lähme hiljemalt kell 1 ära magama, sest homme ju tööpäev, siis lõpuks sain mina kella 3st magama. Andres ja Toits ei tulnud meiega peole, aga õnneks hea Toits tuli mulle peo lõpus ilusti järgi ja sain turvaliselt koju. Kell 7 oli äratus ja nii see hommik algas kohvi ja kiirnuudlitega. Väga rahul olen õhtuga, tööl oli küll unine ja uimane olla, aga nalja sai ja tantsu sai ja uusi tuttavaid sai. Tegelt kaks poissi (Daniel ja Steve), kes meiega laos koos töötavad olid ka peol. Steve isegi ostis meile ühe õlle. Rääkisime nendega kaks sõna juttu.
Nüüd tuli nii äkki uni peale et panen natukeseks silma kinni.
Natuke pikutatud ja masterchefi viimane finaalsaade ära vaadatud. Jaana jaoks see, sest teised ju seda saadet vaadanud ei ole seal Eestis. Finaalis olid Poh ja Julie...alguses pidid nad ära arvama 20 toiduainet, mis ühes toidus sees on. Selle võitis ühe punktiga Julie. Siis pidid kanast süüa tegema ja jäle ühe punktiga võitis Julie. Juba kahe punktiga juhtis Julie. Lõpuks pidid nad šokolaadi valmistama ja selle võitis pikalt ära...trummipõrin Jaanale. Muidugi ju ja ei tahagi kohe öelda. Võid ise arvata, üks kahest ju :D tegelt võitis Julie ja kõik vesistasid.
Aga ma hakkan vaikselt hulluks minema, sest mingi elusolend teeb häält juba viimased 3 tundi. Ma ei tea kus ta on ja miks ta seda teeb, aga täiesti võimatu on. Korraks jääb vait ja siis jälle rõõmuga laseb edasi. Tundub et see hakkab üha kõvemini ja tihemini käima. Ei oska teda kusagilt otsida ka. Väga väsitav, loodan et ta väsib ise ka millalgi sellest ära.
Ohhhooo, aga milline ootamatu pööre. Kõik on uskumatult hästi jälle. Natuke verd ja tuju läheb heaks :D. Tegelt see olend osutus kilgiks ja ta oli minu tuppa otsapidi sattunud. Natuke tagaajamist ja tapsin ta kreemipotsikuga jõhkralt ära. Pidin mitu korda lömastama, sest see hääl mida pididn nii kaua kannatama oli mind juba piisavalt endast välja viinud. Nali jälle muidugi. Enne seda tapsin ühe ämbliku ka, ei taha ju et nad öösel mul üle näo või suust sisse jooksevad. Võib olla peaksin tagasi voodisse kolima sest maas madratsil tiba ohtlik, aga samas on võimalus mõlemas magada. Hea suur valik mul, oleneb tujust, üks päev ühes, teine öö teises.
Homme esmaspäev ja tööd ei olegi. Tegelikult siin ei olegi väga vahet mis päeval tööl käia, sest paradiisi tunne on iga päev. Hommikul peabb randa minema üle tüki aja. Üks vaba päev möödub nii märkamatult nagu seda polekski. Teisipäeval pean üksi tööle minema paariks tunniks. Saan vanu seismajäänud paprikaid sorteerida.
Kell hakkab keskööle lähenema, uni tikub silma. Poisid mängivad suurestoas telekamängu. Sõltlased.
Homme peaks nii palju asju tegema, aga aeg kaob käest. Kui randa minna siis on teada et muud ei jõuagi teha. Peaks koristama ja küürima tiba.
Täna oli raske tööpäev. Hommik oli ka raske sest asjad ei sujunud väga hästi. Tegin oma plassmasskarbiga elektripliidil kiirnuudleid. Võite ise ette kujutada, mis juhtus. Karbi põhjas on ilus spiraalikujuline jälg, ehk põhjatu karp. Ju ma ei olnud hommikul just kõige värskem ja taibukam. Öösel magasin halvasti ja vähe. Selliseid asju ikka juhtub kui korralikult välja ei ole maganud ennast. Õnneks on mul teine karp ka, millega saan süüa tööle kaasa võtta. Või siis on see vihje et peab vähem sööma.
Aga üleeile, ehk reedel käisime Veroga pubis istumas paar tunnikest. Rääkisime bäkkeripoistega juttu, või õigemini üritasime nende walesi aksendist aru saada. Üsna koomiline on kuidas nad omavahel vuristavad, mitte midagi ei saa aru. Baarmäni käest saime teada et reedeti ja laupäeviti käib selles kohas palju rahvast ja edasi minnakse Boweni ainukesse nö ööklubisse, mis näeb välja nagu järjekordne pubi. Meie läksime kella 9st ilusti koju tudule, et laupäeval tööle minna. Pärast tööd võtsime jalad selga ja kõndisime 100m et ookeani äärde jõuda. Mööda randa jalutades jõudsime kalameest Vapsi ja Pätsi juurde. Ma ei tea kuidas seda nüüd väga põnevalt kirjutada siia, aga...nii kui jõudsime ilusti õngede juurde maha istuda hakkas keegi vapsi õnge sikutama veest. Oi oi ja see oli midagi suurt. Vaps sikutas tasakesi vastu ja nii nad siis jändasid tükkaega, kord kala vees ja siis jälle Vaps kaldal.
Nägime kaugelt et see oli kuskil meetri pikkune. Väga põnev oli ja Vaps oli eriti õhinas. Lõpuks sai seda elukat nii kaua väsitatud, kui ta oli piisavalt kalda lähedal ja Päts võttis kalal sabauimest kinni ja tõmbas veest välja. Ma ei teagi mis see õige nimi peaks olema sellel kalal, aga meenutas natuke raid ja samas ka haid. Poisid arvasid et see kaalub üle 10 kg. Igatahes täiesti uskumatu, lasteõngega selline pirakas kätte saada ja just siis kui meie sinna jõudsime. Mulle tundus küll vahepeal, et õng on kohe kohe pooleks murdumas aga kõik lõppes õnnelikult. Kala tõmbas oma viimaseid hingetõmbeid samal ajal kui me näppisime-uurisime teda hoolega. Väga super kihvt. Kui ma kala üles tõstsin siis ta oli maast kuskil õlani mul, nii et pirakas. Suus tal hambaid ei ole ja liha pidi täiesti hea, söödav olema. Jääme ootama, millal kala saab maitsta ;PKoju jõudes oli üsna väss peal, aga plaanisime Veroga pubisse mina ja pärast tantsulkale. Panin ennast ikka kuidagi riidesse ja minek oligi. Andres ja Toits tulid ka. Bruno jäi teadmatult kadunuks. Alguses siis olime natuke aega samas pubis, kus eelminegi õhtu. Seal oli üks kitarripoiss esinemas. Kuna päeval toimus hobustevõiduajamine siis osad naised olid nagu siin kombes ennast sulgede ja kübaratega ehtinud. 10 paiku läksime juba ära, sellesse eelnimetatud ööklubisse. Olime Veroga mõlemad esimest korda seal, kuigi ma olen siin juba mitmeid kuid elanud, täpsemalt 3 kuud. Kuna tahtsime väga tantsida, siis terve õhtu trallitasime tantsupõrandal ringi. DJ-d selles kohas ei olnud. Kui muusikat tahtsid, pidi jukeboxi 2 dollarit panema ja selle eest sai valida 3 lemmiklugu. Kuna inimesi oli paljupalju siis muusika käis koguaeg. Ja me muudkui keerutasime jalga. Kui alguses arvasime et lähme hiljemalt kell 1 ära magama, sest homme ju tööpäev, siis lõpuks sain mina kella 3st magama. Andres ja Toits ei tulnud meiega peole, aga õnneks hea Toits tuli mulle peo lõpus ilusti järgi ja sain turvaliselt koju. Kell 7 oli äratus ja nii see hommik algas kohvi ja kiirnuudlitega. Väga rahul olen õhtuga, tööl oli küll unine ja uimane olla, aga nalja sai ja tantsu sai ja uusi tuttavaid sai. Tegelt kaks poissi (Daniel ja Steve), kes meiega laos koos töötavad olid ka peol. Steve isegi ostis meile ühe õlle. Rääkisime nendega kaks sõna juttu.
Nüüd tuli nii äkki uni peale et panen natukeseks silma kinni.
Natuke pikutatud ja masterchefi viimane finaalsaade ära vaadatud. Jaana jaoks see, sest teised ju seda saadet vaadanud ei ole seal Eestis. Finaalis olid Poh ja Julie...alguses pidid nad ära arvama 20 toiduainet, mis ühes toidus sees on. Selle võitis ühe punktiga Julie. Siis pidid kanast süüa tegema ja jäle ühe punktiga võitis Julie. Juba kahe punktiga juhtis Julie. Lõpuks pidid nad šokolaadi valmistama ja selle võitis pikalt ära...trummipõrin Jaanale. Muidugi ju ja ei tahagi kohe öelda. Võid ise arvata, üks kahest ju :D tegelt võitis Julie ja kõik vesistasid.
Aga ma hakkan vaikselt hulluks minema, sest mingi elusolend teeb häält juba viimased 3 tundi. Ma ei tea kus ta on ja miks ta seda teeb, aga täiesti võimatu on. Korraks jääb vait ja siis jälle rõõmuga laseb edasi. Tundub et see hakkab üha kõvemini ja tihemini käima. Ei oska teda kusagilt otsida ka. Väga väsitav, loodan et ta väsib ise ka millalgi sellest ära.
Ohhhooo, aga milline ootamatu pööre. Kõik on uskumatult hästi jälle. Natuke verd ja tuju läheb heaks :D. Tegelt see olend osutus kilgiks ja ta oli minu tuppa otsapidi sattunud. Natuke tagaajamist ja tapsin ta kreemipotsikuga jõhkralt ära. Pidin mitu korda lömastama, sest see hääl mida pididn nii kaua kannatama oli mind juba piisavalt endast välja viinud. Nali jälle muidugi. Enne seda tapsin ühe ämbliku ka, ei taha ju et nad öösel mul üle näo või suust sisse jooksevad. Võib olla peaksin tagasi voodisse kolima sest maas madratsil tiba ohtlik, aga samas on võimalus mõlemas magada. Hea suur valik mul, oleneb tujust, üks päev ühes, teine öö teises.
Homme esmaspäev ja tööd ei olegi. Tegelikult siin ei olegi väga vahet mis päeval tööl käia, sest paradiisi tunne on iga päev. Hommikul peabb randa minema üle tüki aja. Üks vaba päev möödub nii märkamatult nagu seda polekski. Teisipäeval pean üksi tööle minema paariks tunniks. Saan vanu seismajäänud paprikaid sorteerida.
Kell hakkab keskööle lähenema, uni tikub silma. Poisid mängivad suurestoas telekamängu. Sõltlased.
Homme peaks nii palju asju tegema, aga aeg kaob käest. Kui randa minna siis on teada et muud ei jõuagi teha. Peaks koristama ja küürima tiba.
praegu siis kõik jälle!
kallid
K
1 kommentaar:
Tapsid ämbliku??? Ütlesin ju, et võtke kätte ja visake välja kui mõni putukas tuppa ronib, aga tappa loomake...oeh. Tõesti on kihvt blogi lugeda. Kirjutada on teine asi, eriti kui uni silmas koguaeg :) Aga tehke pulli :D PS!Ma olen ka ju täitsa blondu siin.
Postita kommentaar