30. juuli
Hakkab tasakesi augusti kuusse kiskuma. Pole enam palju jäänud esimese aasta viisa lõpuni. Uskumatu, alguses arvasin et olen paari kuuga tagasi Eestis. Vot siis. 3 kuud veel ainult jäänud.
Eelmine kolmapäev oli siin aasta suurim mõõn. Tegelikult on selline suur mõõn kaks korda aastas. Meie bossi naine Christine on õpetaja ja täpsemalt bioloog. Tema siis kandis hoolt selle eest et me saaks töölt natuke varem ära minna ja jõuaks ilsuti mõõna ajaks ookeani põhja pidi majakani jalutama. Ta tuli ise ka kaasa ja näitas meile igasuguseid huvitavaid olendeid. Nägime hästi palju suuri suuri punaseid meritähti, merisiili, kurja krabi ja hulgim igasuguseid ookeanikarpe.
Vesi oli tõesti madal, kuskil hüppeliigeseni ja vahepeal kõndisime täiesti kuival maal. Madalikud olid kõik vee alt väljas. Nii me siis jalutasime ja avastasime veealust maailma. Umbes kilomeetri kaugusel oli väike saareke millel oli majakas, sinnamaani sai jalutada. Mina majakani ei läinud kuna 100 meetrit enne saart oli ookeani põhi austrikarpe täis. Kuna ma midagi jalga ei pannud siis paljajalu oli väga ohtlik seal käia. Pool maad tippisin seal, aga kuna nii aeganõudev oli siis keerasin tagasi. Austrikarbid on jube teravad ja väikse sälgukese sain ikka jalga ka. Aga need kellel tossud jalas, neil oli ok. Kaks meest näiteks olid pisikeste haamrimoodi asjadega austreid söömas. Muudkui koksisid ja kui karbi lahti said sõid limpsti ära. 
Veronica aga läks eespool ja tema läbis kogu selle noateral käimise ja jäi mind ootama, et üles majakasse minna. Mina aga ootasin teda koguaeg tagasi ja kuna Christine ütles et seal majakas ei ole midagi erilist siis otsustasin mitte minna. Aga vesi hakkas muudkui tõusma tasapisi. Tema ei teadnud et mina ei lähe ja nii me siis mõlemad ootasime. Inimesed juba liikusid kõik tagasi kaldale. Saatsin ühe mehega sõna et kui ta näeb Veronica sarnast tüdrukut siis ütleks et ma ootan ja et ta kiirustaks. Ja lõpuks siis kui vesi juba poole põlveni oli nägin Verot tagasi tulemas. Vahepeal läks üks pisike tüdruk mööda ja ütles et nad nägid just haid. Suht kõhedaks võttis sest enam ei olnud kuskil kuiva kohta kuhu minna. Nii ma siis üritasin veits madalamat vett otsida. Aga lõppes kõik õnnelikult. Ujuma lausa tagasi ei pidanud ja tegelikult oli asi seda väärt. Super ilus ikka oli. Koralle nägime üsna vähe ja vee all on nad ikka palju ilusamad, kui niisama õhu käes.
Jalutasime auto poole mööda pisikest teerada, kui äkitselt meie ees olevad inimesed seisatasid. Nagu arvata oligi midagi ilusat ei saanud seal olla. Kõigest väike püütoni beebi, umbes meeter pikk aga peenike. Keset teerada ta siis seal pikutas, aga õnneks meie tuleku peale roomas kiiruga kivi alla peitu. Meie jooksime Veroga kisades autosse. Need kohalikud kes meie ees kõndisid hakkasid seda madu seal veel suskima, aga õnneks midagi hullu ei juhtunud. Aga nüüd siis püüton ka nähtud.
Laupäeval käisime ühe Jamie sünnipäeval. Ta sai 21 vist või 22. Naljakas et ma ei teagi täpselt. Aga enamus päkkereid on kõik siin ikka minsut nooremad. Mingi 20 ja 21 aastased. Veronica on näiteks 25, onmuidugi teisi veel vanemaid aga enamjaolt siis noored ikka kõik. Sünnipäevast siis veel. Alguses istusime päkkeris ja siis edasi läksime jälle Denisoni nimelisse pubi-ööklubisse. Tantsisime nii palju kui jaksasime ja kell 2 sain koju voodisse. Kella 6st oli juba äratus ja tööleminek nii et kõige kergem tööpäev jällegi ei tulnud. Aga pidasin ilusti vastu.
Oii aga reedel käisin ju arsti juures. Mul oli palavik ja öösel oli tunne et hakkan lämbuma, sest kõri oli nii turses ja nina kinni. Reede hommikul siis käisin tööl ütlemas et kõrv ja kurk valutavad ja et lähen arsti juurde hoopiski, mitte tööle. Sain aja Dr.Levick´i juurde kella 12ks. Tegin nii kaua Veroga koos aega parajaks (ostsin endale super head uued kõrvaklapid) ja siis esimest korda Austraalia aja jooksul, arstile. Tund aega pidin ikkagi ootama enne kui mind vastuvõeti. Aga super tore vanem mees arst oli. Vaatas mu kõrvad, nina ja kurgu üle ja ütles et gripp see pole, kõigest külmetus. Kirjutas mulle mingid rohud välja ja ütles et võin tgasi tööle minna. Palusin antibiootikumide retsepti ka ja saingi. Aga neid praegu ei pea võtma, aga lihtsalt et olemas oleks. Visiit läks maksma 55 dollarit, loodetavasti maksab kindlustus ikka kinni. Aga jah, põhimõtteliselt arsti jutust võis aru saada et mul pole midagi väga viga, kuigi enesetunne oli tõeliselt halb. Siiani on mul veel neel valus, aga vast ikka läheb paremaks.
Eile oli meil vaba päev ja lõppude lõpuks sain rannapäeva teha. Pole vist juba kuuaega korralikult randa saanud. Käisin ookeanis ka sulistamas, suht jahe vesi oli, vast mingi 20 kraadi, aga kui ära harjusin siis oli juba mõnna. Täna jälle tööl käidud ja homme palgapäev. See nädal töötasin ainult 32 tundi seega väga head raha ei saa. Reede ja laupäev on vabad. Hetkel veel plaanid puuduvad aga vast ikka teeme midagi. homme on siin Bowenis mingi krossivõistlus ka, külgkorvidega mootorrattad sõidavad vist.
Järgmine nädalavahetus on jälle fullmoonparty magneticul. Plaanime siis jälle sinna minna ja juba saime teada et tööd siis pole, nii et minek. Nüüd tahame ikka autoga üle minna, saart ka näha ja natuke pikemalt seal olla, ehk siis öömaja ka broneerida eelnevalt. Peter tegi nalja ja ütles et mina võin poistega ainult siis kaasa minna kui ennast korralikult üleval pean.
Muidu mul ikka pea mõtleb tohutul hulgal mõtteid ja plaane mida teha. Vaikselt juba hakkan aru ka saama mida tahan või ei taha, vist. Vahel on küll ikka väga rumal tunne sees, aga jah minu töö on selline mis soodustab tohutult mõtlemist. Kui kellelgi on mõni hea mõte msi tahab edasi mõtlemist siis andke aga teada :D
Täna tuleb vist passion popi õhtu. Oii ja seda ka ju et veronica ei tööta enam meie farmis, sest pole piisavalt tööd. Väga kurb, sest mõnus oli jutustada temaga pauside ajal,aga noh saab hakkama. Eile käisime talle tööd ka otsimas, aga paljudes farmides on kohe silt väljas,,,stop, tööd ei ole! Nii et eile me midagi ei leidnud, aga päkker kus ta elab otsib ka talle tööd nii et lootust ikkagi on. Homme ta töötab sellel krossivõistlusel toidujagajana vms. Tahaks isegi midagi muud teha, vahelduseks paprikatele.
Sellised lood siis siin. Kuulsin emme käest põnevt lugu, kuidas issi pani meil kodus uut laelampi üles. Ilus Eestis tehtud lamp oli olnud, üleni klaasist ja puha. Kujutan ette kui palju neid kilde võis seal vaiba peal olla. :D Lamp jäi mul nägemata.
Aga okas-tokas siis praegu jälle. Nautige oma suve ja ma naudin esmakordset sooja talve.
Te quiero mucho
Muchos besos,
Kadri
Hakkab tasakesi augusti kuusse kiskuma. Pole enam palju jäänud esimese aasta viisa lõpuni. Uskumatu, alguses arvasin et olen paari kuuga tagasi Eestis. Vot siis. 3 kuud veel ainult jäänud.
Eelmine kolmapäev oli siin aasta suurim mõõn. Tegelikult on selline suur mõõn kaks korda aastas. Meie bossi naine Christine on õpetaja ja täpsemalt bioloog. Tema siis kandis hoolt selle eest et me saaks töölt natuke varem ära minna ja jõuaks ilsuti mõõna ajaks ookeani põhja pidi majakani jalutama. Ta tuli ise ka kaasa ja näitas meile igasuguseid huvitavaid olendeid. Nägime hästi palju suuri suuri punaseid meritähti, merisiili, kurja krabi ja hulgim igasuguseid ookeanikarpe.
Vesi oli tõesti madal, kuskil hüppeliigeseni ja vahepeal kõndisime täiesti kuival maal. Madalikud olid kõik vee alt väljas. Nii me siis jalutasime ja avastasime veealust maailma. Umbes kilomeetri kaugusel oli väike saareke millel oli majakas, sinnamaani sai jalutada. Mina majakani ei läinud kuna 100 meetrit enne saart oli ookeani põhi austrikarpe täis. Kuna ma midagi jalga ei pannud siis paljajalu oli väga ohtlik seal käia. Pool maad tippisin seal, aga kuna nii aeganõudev oli siis keerasin tagasi. Austrikarbid on jube teravad ja väikse sälgukese sain ikka jalga ka. Aga need kellel tossud jalas, neil oli ok. Kaks meest näiteks olid pisikeste haamrimoodi asjadega austreid söömas. Muudkui koksisid ja kui karbi lahti said sõid limpsti ära. Veronica aga läks eespool ja tema läbis kogu selle noateral käimise ja jäi mind ootama, et üles majakasse minna. Mina aga ootasin teda koguaeg tagasi ja kuna Christine ütles et seal majakas ei ole midagi erilist siis otsustasin mitte minna. Aga vesi hakkas muudkui tõusma tasapisi. Tema ei teadnud et mina ei lähe ja nii me siis mõlemad ootasime. Inimesed juba liikusid kõik tagasi kaldale. Saatsin ühe mehega sõna et kui ta näeb Veronica sarnast tüdrukut siis ütleks et ma ootan ja et ta kiirustaks. Ja lõpuks siis kui vesi juba poole põlveni oli nägin Verot tagasi tulemas. Vahepeal läks üks pisike tüdruk mööda ja ütles et nad nägid just haid. Suht kõhedaks võttis sest enam ei olnud kuskil kuiva kohta kuhu minna. Nii ma siis üritasin veits madalamat vett otsida. Aga lõppes kõik õnnelikult. Ujuma lausa tagasi ei pidanud ja tegelikult oli asi seda väärt. Super ilus ikka oli. Koralle nägime üsna vähe ja vee all on nad ikka palju ilusamad, kui niisama õhu käes.
Jalutasime auto poole mööda pisikest teerada, kui äkitselt meie ees olevad inimesed seisatasid. Nagu arvata oligi midagi ilusat ei saanud seal olla. Kõigest väike püütoni beebi, umbes meeter pikk aga peenike. Keset teerada ta siis seal pikutas, aga õnneks meie tuleku peale roomas kiiruga kivi alla peitu. Meie jooksime Veroga kisades autosse. Need kohalikud kes meie ees kõndisid hakkasid seda madu seal veel suskima, aga õnneks midagi hullu ei juhtunud. Aga nüüd siis püüton ka nähtud.
Laupäeval käisime ühe Jamie sünnipäeval. Ta sai 21 vist või 22. Naljakas et ma ei teagi täpselt. Aga enamus päkkereid on kõik siin ikka minsut nooremad. Mingi 20 ja 21 aastased. Veronica on näiteks 25, onmuidugi teisi veel vanemaid aga enamjaolt siis noored ikka kõik. Sünnipäevast siis veel. Alguses istusime päkkeris ja siis edasi läksime jälle Denisoni nimelisse pubi-ööklubisse. Tantsisime nii palju kui jaksasime ja kell 2 sain koju voodisse. Kella 6st oli juba äratus ja tööleminek nii et kõige kergem tööpäev jällegi ei tulnud. Aga pidasin ilusti vastu.
Oii aga reedel käisin ju arsti juures. Mul oli palavik ja öösel oli tunne et hakkan lämbuma, sest kõri oli nii turses ja nina kinni. Reede hommikul siis käisin tööl ütlemas et kõrv ja kurk valutavad ja et lähen arsti juurde hoopiski, mitte tööle. Sain aja Dr.Levick´i juurde kella 12ks. Tegin nii kaua Veroga koos aega parajaks (ostsin endale super head uued kõrvaklapid) ja siis esimest korda Austraalia aja jooksul, arstile. Tund aega pidin ikkagi ootama enne kui mind vastuvõeti. Aga super tore vanem mees arst oli. Vaatas mu kõrvad, nina ja kurgu üle ja ütles et gripp see pole, kõigest külmetus. Kirjutas mulle mingid rohud välja ja ütles et võin tgasi tööle minna. Palusin antibiootikumide retsepti ka ja saingi. Aga neid praegu ei pea võtma, aga lihtsalt et olemas oleks. Visiit läks maksma 55 dollarit, loodetavasti maksab kindlustus ikka kinni. Aga jah, põhimõtteliselt arsti jutust võis aru saada et mul pole midagi väga viga, kuigi enesetunne oli tõeliselt halb. Siiani on mul veel neel valus, aga vast ikka läheb paremaks.
Eile oli meil vaba päev ja lõppude lõpuks sain rannapäeva teha. Pole vist juba kuuaega korralikult randa saanud. Käisin ookeanis ka sulistamas, suht jahe vesi oli, vast mingi 20 kraadi, aga kui ära harjusin siis oli juba mõnna. Täna jälle tööl käidud ja homme palgapäev. See nädal töötasin ainult 32 tundi seega väga head raha ei saa. Reede ja laupäev on vabad. Hetkel veel plaanid puuduvad aga vast ikka teeme midagi. homme on siin Bowenis mingi krossivõistlus ka, külgkorvidega mootorrattad sõidavad vist.
Järgmine nädalavahetus on jälle fullmoonparty magneticul. Plaanime siis jälle sinna minna ja juba saime teada et tööd siis pole, nii et minek. Nüüd tahame ikka autoga üle minna, saart ka näha ja natuke pikemalt seal olla, ehk siis öömaja ka broneerida eelnevalt. Peter tegi nalja ja ütles et mina võin poistega ainult siis kaasa minna kui ennast korralikult üleval pean.
Muidu mul ikka pea mõtleb tohutul hulgal mõtteid ja plaane mida teha. Vaikselt juba hakkan aru ka saama mida tahan või ei taha, vist. Vahel on küll ikka väga rumal tunne sees, aga jah minu töö on selline mis soodustab tohutult mõtlemist. Kui kellelgi on mõni hea mõte msi tahab edasi mõtlemist siis andke aga teada :D
Täna tuleb vist passion popi õhtu. Oii ja seda ka ju et veronica ei tööta enam meie farmis, sest pole piisavalt tööd. Väga kurb, sest mõnus oli jutustada temaga pauside ajal,aga noh saab hakkama. Eile käisime talle tööd ka otsimas, aga paljudes farmides on kohe silt väljas,,,stop, tööd ei ole! Nii et eile me midagi ei leidnud, aga päkker kus ta elab otsib ka talle tööd nii et lootust ikkagi on. Homme ta töötab sellel krossivõistlusel toidujagajana vms. Tahaks isegi midagi muud teha, vahelduseks paprikatele.
Sellised lood siis siin. Kuulsin emme käest põnevt lugu, kuidas issi pani meil kodus uut laelampi üles. Ilus Eestis tehtud lamp oli olnud, üleni klaasist ja puha. Kujutan ette kui palju neid kilde võis seal vaiba peal olla. :D Lamp jäi mul nägemata.
Aga okas-tokas siis praegu jälle. Nautige oma suve ja ma naudin esmakordset sooja talve.
Te quiero mucho
Muchos besos,
Kadri
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar