3kuud aastakeseni

30. juuli
Hakkab tasakesi augusti kuusse kiskuma. Pole enam palju jäänud esimese aasta viisa lõpuni. Uskumatu, alguses arvasin et olen paari kuuga tagasi Eestis. Vot siis. 3 kuud veel ainult jäänud.
Eelmine kolmapäev oli siin aasta suurim mõõn. Tegelikult on selline suur mõõn kaks korda aastas. Meie bossi naine Christine on õpetaja ja täpsemalt bioloog. Tema siis kandis hoolt selle eest et me saaks töölt natuke varem ära minna ja jõuaks ilsuti mõõna ajaks ookeani põhja pidi majakani jalutama. Ta tuli ise ka kaasa ja näitas meile igasuguseid huvitavaid olendeid. Nägime hästi palju suuri suuri punaseid meritähti, merisiili, kurja krabi ja hulgim igasuguseid ookeanikarpe. Vesi oli tõesti madal, kuskil hüppeliigeseni ja vahepeal kõndisime täiesti kuival maal. Madalikud olid kõik vee alt väljas. Nii me siis jalutasime ja avastasime veealust maailma. Umbes kilomeetri kaugusel oli väike saareke millel oli majakas, sinnamaani sai jalutada. Mina majakani ei läinud kuna 100 meetrit enne saart oli ookeani põhi austrikarpe täis. Kuna ma midagi jalga ei pannud siis paljajalu oli väga ohtlik seal käia. Pool maad tippisin seal, aga kuna nii aeganõudev oli siis keerasin tagasi. Austrikarbid on jube teravad ja väikse sälgukese sain ikka jalga ka. Aga need kellel tossud jalas, neil oli ok. Kaks meest näiteks olid pisikeste haamrimoodi asjadega austreid söömas. Muudkui koksisid ja kui karbi lahti said sõid limpsti ära.
Veronica aga läks eespool ja tema läbis kogu selle noateral käimise ja jäi mind ootama, et üles majakasse minna. Mina aga ootasin teda koguaeg tagasi ja kuna Christine ütles et seal majakas ei ole midagi erilist siis otsustasin mitte minna. Aga vesi hakkas muudkui tõusma tasapisi. Tema ei teadnud et mina ei lähe ja nii me siis mõlemad ootasime. Inimesed juba liikusid kõik tagasi kaldale. Saatsin ühe mehega sõna et kui ta näeb Veronica sarnast tüdrukut siis ütleks et ma ootan ja et ta kiirustaks. Ja lõpuks siis kui vesi juba poole põlveni oli nägin Verot tagasi tulemas. Vahepeal läks üks pisike tüdruk mööda ja ütles et nad nägid just haid. Suht kõhedaks võttis sest enam ei olnud kuskil kuiva kohta kuhu minna. Nii ma siis üritasin veits madalamat vett otsida. Aga lõppes kõik õnnelikult. Ujuma lausa tagasi ei pidanud ja tegelikult oli asi seda väärt. Super ilus ikka oli. Koralle nägime üsna vähe ja vee all on nad ikka palju ilusamad, kui niisama õhu käes.

Jalutasime auto poole mööda pisikest teerada, kui äkitselt meie ees olevad inimesed seisatasid. Nagu arvata oligi midagi ilusat ei saanud seal olla. Kõigest väike püütoni beebi, umbes meeter pikk aga peenike. Keset teerada ta siis seal pikutas, aga õnneks meie tuleku peale roomas kiiruga kivi alla peitu. Meie jooksime Veroga kisades autosse. Need kohalikud kes meie ees kõndisid hakkasid seda madu seal veel suskima, aga õnneks midagi hullu ei juhtunud. Aga nüüd siis püüton ka nähtud.

Laupäeval käisime ühe Jamie sünnipäeval. Ta sai 21 vist või 22. Naljakas et ma ei teagi täpselt. Aga enamus päkkereid on kõik siin ikka minsut nooremad. Mingi 20 ja 21 aastased. Veronica on näiteks 25, onmuidugi teisi veel vanemaid aga enamjaolt siis noored ikka kõik. Sünnipäevast siis veel. Alguses istusime päkkeris ja siis edasi läksime jälle Denisoni nimelisse pubi-ööklubisse. Tantsisime nii palju kui jaksasime ja kell 2 sain koju voodisse. Kella 6st oli juba äratus ja tööleminek nii et kõige kergem tööpäev jällegi ei tulnud. Aga pidasin ilusti vastu.

Oii aga reedel käisin ju arsti juures. Mul oli palavik ja öösel oli tunne et hakkan lämbuma, sest kõri oli nii turses ja nina kinni. Reede hommikul siis käisin tööl ütlemas et kõrv ja kurk valutavad ja et lähen arsti juurde hoopiski, mitte tööle. Sain aja Dr.Levick´i juurde kella 12ks. Tegin nii kaua Veroga koos aega parajaks (ostsin endale super head uued kõrvaklapid) ja siis esimest korda Austraalia aja jooksul, arstile. Tund aega pidin ikkagi ootama enne kui mind vastuvõeti. Aga super tore vanem mees arst oli. Vaatas mu kõrvad, nina ja kurgu üle ja ütles et gripp see pole, kõigest külmetus. Kirjutas mulle mingid rohud välja ja ütles et võin tgasi tööle minna. Palusin antibiootikumide retsepti ka ja saingi. Aga neid praegu ei pea võtma, aga lihtsalt et olemas oleks. Visiit läks maksma 55 dollarit, loodetavasti maksab kindlustus ikka kinni. Aga jah, põhimõtteliselt arsti jutust võis aru saada et mul pole midagi väga viga, kuigi enesetunne oli tõeliselt halb. Siiani on mul veel neel valus, aga vast ikka läheb paremaks.

Eile oli meil vaba päev ja lõppude lõpuks sain rannapäeva teha. Pole vist juba kuuaega korralikult randa saanud. Käisin ookeanis ka sulistamas, suht jahe vesi oli, vast mingi 20 kraadi, aga kui ära harjusin siis oli juba mõnna. Täna jälle tööl käidud ja homme palgapäev. See nädal töötasin ainult 32 tundi seega väga head raha ei saa. Reede ja laupäev on vabad. Hetkel veel plaanid puuduvad aga vast ikka teeme midagi. homme on siin Bowenis mingi krossivõistlus ka, külgkorvidega mootorrattad sõidavad vist.

Järgmine nädalavahetus on jälle fullmoonparty magneticul. Plaanime siis jälle sinna minna ja juba saime teada et tööd siis pole, nii et minek. Nüüd tahame ikka autoga üle minna, saart ka näha ja natuke pikemalt seal olla, ehk siis öömaja ka broneerida eelnevalt. Peter tegi nalja ja ütles et mina võin poistega ainult siis kaasa minna kui ennast korralikult üleval pean.

Muidu mul ikka pea mõtleb tohutul hulgal mõtteid ja plaane mida teha. Vaikselt juba hakkan aru ka saama mida tahan või ei taha, vist. Vahel on küll ikka väga rumal tunne sees, aga jah minu töö on selline mis soodustab tohutult mõtlemist. Kui kellelgi on mõni hea mõte msi tahab edasi mõtlemist siis andke aga teada :D

Täna tuleb vist passion popi õhtu. Oii ja seda ka ju et veronica ei tööta enam meie farmis, sest pole piisavalt tööd. Väga kurb, sest mõnus oli jutustada temaga pauside ajal,aga noh saab hakkama. Eile käisime talle tööd ka otsimas, aga paljudes farmides on kohe silt väljas,,,stop, tööd ei ole! Nii et eile me midagi ei leidnud, aga päkker kus ta elab otsib ka talle tööd nii et lootust ikkagi on. Homme ta töötab sellel krossivõistlusel toidujagajana vms. Tahaks isegi midagi muud teha, vahelduseks paprikatele.

Sellised lood siis siin. Kuulsin emme käest põnevt lugu, kuidas issi pani meil kodus uut laelampi üles. Ilus Eestis tehtud lamp oli olnud, üleni klaasist ja puha. Kujutan ette kui palju neid kilde võis seal vaiba peal olla. :D Lamp jäi mul nägemata.

Aga okas-tokas siis praegu jälle. Nautige oma suve ja ma naudin esmakordset sooja talve.
Te quiero mucho
Muchos besos,
Kadri

19.juuli
Täna oli raske tööpäev. Hommik oli ka raske sest asjad ei sujunud väga hästi. Tegin oma plassmasskarbiga elektripliidil kiirnuudleid. Võite ise ette kujutada, mis juhtus. Karbi põhjas on ilus spiraalikujuline jälg, ehk põhjatu karp. Ju ma ei olnud hommikul just kõige värskem ja taibukam. Öösel magasin halvasti ja vähe. Selliseid asju ikka juhtub kui korralikult välja ei ole maganud ennast. Õnneks on mul teine karp ka, millega saan süüa tööle kaasa võtta. Või siis on see vihje et peab vähem sööma.
Aga üleeile, ehk reedel käisime Veroga pubis istumas paar tunnikest. Rääkisime bäkkeripoistega juttu, või õigemini üritasime nende walesi aksendist aru saada. Üsna koomiline on kuidas nad omavahel vuristavad, mitte midagi ei saa aru. Baarmäni käest saime teada et reedeti ja laupäeviti käib selles kohas palju rahvast ja edasi minnakse Boweni ainukesse nö ööklubisse, mis näeb välja nagu järjekordne pubi. Meie läksime kella 9st ilusti koju tudule, et laupäeval tööle minna. Pärast tööd võtsime jalad selga ja kõndisime 100m et ookeani äärde jõuda. Mööda randa jalutades jõudsime kalameest Vapsi ja Pätsi juurde. Ma ei tea kuidas seda nüüd väga põnevalt kirjutada siia, aga...nii kui jõudsime ilusti õngede juurde maha istuda hakkas keegi vapsi õnge sikutama veest. Oi oi ja see oli midagi suurt. Vaps sikutas tasakesi vastu ja nii nad siis jändasid tükkaega, kord kala vees ja siis jälle Vaps kaldal. Nägime kaugelt et see oli kuskil meetri pikkune. Väga põnev oli ja Vaps oli eriti õhinas. Lõpuks sai seda elukat nii kaua väsitatud, kui ta oli piisavalt kalda lähedal ja Päts võttis kalal sabauimest kinni ja tõmbas veest välja. Ma ei teagi mis see õige nimi peaks olema sellel kalal, aga meenutas natuke raid ja samas ka haid. Poisid arvasid et see kaalub üle 10 kg. Igatahes täiesti uskumatu, lasteõngega selline pirakas kätte saada ja just siis kui meie sinna jõudsime. Mulle tundus küll vahepeal, et õng on kohe kohe pooleks murdumas aga kõik lõppes õnnelikult. Kala tõmbas oma viimaseid hingetõmbeid samal ajal kui me näppisime-uurisime teda hoolega. Väga super kihvt. Kui ma kala üles tõstsin siis ta oli maast kuskil õlani mul, nii et pirakas. Suus tal hambaid ei ole ja liha pidi täiesti hea, söödav olema. Jääme ootama, millal kala saab maitsta ;P
Koju jõudes oli üsna väss peal, aga plaanisime Veroga pubisse mina ja pärast tantsulkale. Panin ennast ikka kuidagi riidesse ja minek oligi. Andres ja Toits tulid ka. Bruno jäi teadmatult kadunuks. Alguses siis olime natuke aega samas pubis, kus eelminegi õhtu. Seal oli üks kitarripoiss esinemas. Kuna päeval toimus hobustevõiduajamine siis osad naised olid nagu siin kombes ennast sulgede ja kübaratega ehtinud. 10 paiku läksime juba ära, sellesse eelnimetatud ööklubisse. Olime Veroga mõlemad esimest korda seal, kuigi ma olen siin juba mitmeid kuid elanud, täpsemalt 3 kuud. Kuna tahtsime väga tantsida, siis terve õhtu trallitasime tantsupõrandal ringi. DJ-d selles kohas ei olnud. Kui muusikat tahtsid, pidi jukeboxi 2 dollarit panema ja selle eest sai valida 3 lemmiklugu. Kuna inimesi oli paljupalju siis muusika käis koguaeg. Ja me muudkui keerutasime jalga. Kui alguses arvasime et lähme hiljemalt kell 1 ära magama, sest homme ju tööpäev, siis lõpuks sain mina kella 3st magama. Andres ja Toits ei tulnud meiega peole, aga õnneks hea Toits tuli mulle peo lõpus ilusti järgi ja sain turvaliselt koju. Kell 7 oli äratus ja nii see hommik algas kohvi ja kiirnuudlitega. Väga rahul olen õhtuga, tööl oli küll unine ja uimane olla, aga nalja sai ja tantsu sai ja uusi tuttavaid sai. Tegelt kaks poissi (Daniel ja Steve), kes meiega laos koos töötavad olid ka peol. Steve isegi ostis meile ühe õlle. Rääkisime nendega kaks sõna juttu.
Nüüd tuli nii äkki uni peale et panen natukeseks silma kinni.

Natuke pikutatud ja masterchefi viimane finaalsaade ära vaadatud. Jaana jaoks see, sest teised ju seda saadet vaadanud ei ole seal Eestis. Finaalis olid Poh ja Julie...alguses pidid nad ära arvama 20 toiduainet, mis ühes toidus sees on. Selle võitis ühe punktiga Julie. Siis pidid kanast süüa tegema ja jäle ühe punktiga võitis Julie. Juba kahe punktiga juhtis Julie. Lõpuks pidid nad šokolaadi valmistama ja selle võitis pikalt ära...trummipõrin Jaanale. Muidugi ju ja ei tahagi kohe öelda. Võid ise arvata, üks kahest ju :D tegelt võitis Julie ja kõik vesistasid.
Aga ma hakkan vaikselt hulluks minema, sest mingi elusolend teeb häält juba viimased 3 tundi. Ma ei tea kus ta on ja miks ta seda teeb, aga täiesti võimatu on. Korraks jääb vait ja siis jälle rõõmuga laseb edasi. Tundub et see hakkab üha kõvemini ja tihemini käima. Ei oska teda kusagilt otsida ka. Väga väsitav, loodan et ta väsib ise ka millalgi sellest ära.
Ohhhooo, aga milline ootamatu pööre. Kõik on uskumatult hästi jälle. Natuke verd ja tuju läheb heaks :D. Tegelt see olend osutus kilgiks ja ta oli minu tuppa otsapidi sattunud. Natuke tagaajamist ja tapsin ta kreemipotsikuga jõhkralt ära. Pidin mitu korda lömastama, sest see hääl mida pididn nii kaua kannatama oli mind juba piisavalt endast välja viinud. Nali jälle muidugi. Enne seda tapsin ühe ämbliku ka, ei taha ju et nad öösel mul üle näo või suust sisse jooksevad. Võib olla peaksin tagasi voodisse kolima sest maas madratsil tiba ohtlik, aga samas on võimalus mõlemas magada. Hea suur valik mul, oleneb tujust, üks päev ühes, teine öö teises.
Homme esmaspäev ja tööd ei olegi. Tegelikult siin ei olegi väga vahet mis päeval tööl käia, sest paradiisi tunne on iga päev. Hommikul peabb randa minema üle tüki aja. Üks vaba päev möödub nii märkamatult nagu seda polekski. Teisipäeval pean üksi tööle minema paariks tunniks. Saan vanu seismajäänud paprikaid sorteerida.
Kell hakkab keskööle lähenema, uni tikub silma. Poisid mängivad suurestoas telekamängu. Sõltlased.
Homme peaks nii palju asju tegema, aga aeg kaob käest. Kui randa minna siis on teada et muud ei jõuagi teha. Peaks koristama ja küürima tiba.

praegu siis kõik jälle!

kallid

K

Emme sünnipäev

15. juuli
Juhhhuuu, minu väiksel armsal emmel on sünnipäev täna. Hästi palju pisikesi kingitusi talle ja loodetavasti jõuab millaski ka minu pakike temani. Hästi palju õnne ja kõiki muid ilusaid võrratuid asju. Meil siin tormab 15.juuli puhul vinge tuul. Selline õudusfilmi tuulevilin on ja üsna kõhedalt jahe. Linnukestel on raske lennata, üks pisike praegu seisis maja katusel ussike suus ja tiivad käisid lipa-lapa, kuidas ise tahtsid. Emme sünnipäeva auks on meil lausa vaba päevgi töölt. Aga see-eest saame jällegi kogu nädalavahetuse töötada.

Eile käisime bäkkerite vahelist jalkaturniiri vaatamas. Uskumatult palju noori oli koos ja kõik seljakotirändurid. Neid on siin Bowenis ikka palju palju. Selline väike kokkusattumus ka, Veronica, kes tuli meiega siia Bowenisse, elab bäkkpäkkeris 4-ses toas ja juhtumisi koos meiega samas farmis töötava iiri tüdruku Nikalaga. Nii et ta saab ilusti tööle ja tagasi. Aga igal teisipäeval hakkavad need jalkamängud olema. Ilmselt saavad Andres ja Toits ka mängida, siis on kellele kaasa elada.

Õhtul läksime randa, vanasse tuttavasse kohta muusikat kuulama. Nägime midagi v’rratult ilusat. Kui te pole varem midagi kuutõusust kuulnud siis, mina nägin seda eile. Põhimõtteliselt nagu päiksetõus, ainult et kuu siis ja pimedas. Kuu oli nii suur ja oranz ja poolik. Mõnus kuma vaikselt lainetava ookeani peal. Mmm..lausa minestava panev ja hingetuks võttev. Lihtsalt imeline. Selliste hetkede nimel peamegi elama, et kogeda midagi esmakordset ja nii erilist. Oeh, hea oli.

Kuna toas oli külm nagu hundilaudas, siis tulin välja päikse kätte, aga tuul on meeletu. Läpakas siin peaaegu et võitleb, et minema ei lendaks. Täiesti torm on, aga samas polegi sellise ilmaga päikest võtnud. Kõik kes mind näevad peavad mind pooletoobiseks.

Kuidagi kurb on tänane hommik. Tean ka miks, aga kõike ei saa ju välja öelda. Inimsuhted on ikka nii keerulised, et naljakas et nad kedagi üldse õnnelikuks teevad. Aga ma olen ikkagi õnnelik, ei tunne ennast küll väga targana aga õnnelik.

Et mitte liiga tõsiselt mõelda, üritan ikka pisiasjadest rõõmu tunda. Arvuti ekraanilt peegelduvad palmioksad, taevas on helesinisest veel helesinisem ja päike kullakarva kuum. Selline on siis Austraalia talv. Boweni talv on veel mõnusam, sest siin ei saja peaaegu üldse vihma ja temperatuur ei lange öösiti alla 10 kraadi. Päeval siis on stabiilselt 26-27 kraadi. Kui ilus ilm ei tee tuju heaks, mis siis üldse teeb. Rääkisin issiga ja kuulsin et saadjärves vesi soe ja Rocco käib hoolega sulistamas. Aga kui Rocco üksi koju jääb, siis ta varastab kandiku pealt kalevi komme ja rafaellosid, aga kuna ta ei saa paberit lahti siis peidab nad ära diivani pragudesse. Üllatab issit.

Sellised lood, siinpool sood. Teiselpool on ehk teised lood.

Kalliralli mu kallitele! Ja erilised Boweni päiksekiired Jaana Banaana Manjaanale!

Kal-kal, Kadri!

13. juuli
Jaana on õnnelikult kodus. Eestis sajab mõnusalt vihma. Bowenis on ikka 26 kraadi sooja. Paprikad ikka kollased, punased ja rohelised.

Unustasin rääkida, et kolmapäeval nägid Jaana ja Veronica meie kodu ukse ees roomamas suurt madu. Vuh, täitsa suur ja värviline madu oli olnud, mingi meetri pikkune vist. Et siis siin ikka on neid. Arvasin, et meie ukse juures võib kohata ainult pisikesi pruunmao beebisid. Väga enam ust lahti ei taha unustada, sest kes teab kelle hommikul võib kaisust leida. Ja mingi nädal tagasi nägi Ailen, kuidas see armas roheline konn sõi endast 2x suuremat madu. Muudkui käega aitas kaasa, et madu alla neelata. Madu samal ajal siples ja siples, kuni ainult pisike sabaotsake paistis. Kahjuks oma silmaga seda protsessi ei näinud pealt, aga pildid on olemas ja uskumatult jubedad.

Aga vahepeal pidasime siin sünnipäevi hoolega. 1. juulil sai Kristi 22, 6. juulil Ailen 20 ja 11.juulil Taivo 23. Palju õnne siis veelkord kõigile teile kallikestele. Taivo ehk Toitsi sünnipäeva pidasime ranna ääres natuke grillides ja puuvilju süües. Toits valmistas meile mõnusalt ilusaid kokteile. Andres, Bruno ja Karl olid 1 tunniga 10 aastat vanemaks muutunud ( kui mitte teised siis Karl küll) ja nägid mõnusad metslased välja. Ehk siis vaadake ise. :) nagu ikka lõppes mõne jaoks sünnipäev varem ja mõne jaoks hiljem. Vahva oli tegelt!

Sünnipäevalaps

Hõimlased

Nüüd siis jälle töörütmis edasi. 2 tööpäeva juba seljataga ja paprikaid on sõrmede alt tuhandeid läbi käinud. Isegi sõrmeotsad jäävad juba valusaks. Täna töötasime näiteks 8,5 tundi ja pidime sorteerima välja punaste paprikate seast rohelised, värvilised, prügi, mustad ja ainutl antuke koledad paprikad. Uskumatu kui segadusse ajav võib selline asi olla ja lõpuks paned ikka kõik ühte pange kokku.ja silmad näevad lõpuks ainult ühtlast punast massi enda ees. Natuke siis igavat tööjuttu teile.

Kunagi nädalaid tagasi kui käisime siin oma rannas siis kohtasime seal 2-te austraallasest rekkameest, kes ootasid oma tellimusi. Kuna me olime nii toredad siis nad näitasid meile rõõmuga oma õudusfilmidest pärit rekkasid. Istusime Jaanaga sees ja sain tuutu teha. Nagu päriselt, tuut tuut :D. Teistel ei olnudki nii lõbus.

Mhh..nii ammu ei ole korralikult kirjutanud, et enam ei mäletagi, mis kõik kõik korda saadetud. Ma ei tea kas seda rääkisin et mingi nädalavahetus käisime jõe ääres, kuhu kunagi meid viis meie endine majaomanik Ned. See oli juba suht ammu tuli meelde praegu, et peale jaanipäeva kohe. Šašlõkki oli üle jäänud ja nii me läksime. Tegime lõkke ja nautisime, väga super mõnus koht, kuhu võiks võib olla millalgi veel minna teie kõigiga koos. Aga nüüd teen korraks pausi sest MasterChef käib.

Eile helistasin oma Jaanakesele ka kes oli rõõmsa häälega, aga eriti midagi ei kuulnudki tegelt. Võõras hääl oli ka kuidagi. Aga ma tean et tegelikult ta igatseb mind ja seda paradiisi, loomulik ju! Tuhlad, särgid, värgid. Täna siin, homme seal.

Ees ootab pilvitu päikseta soe päev. Lihtsalt katus on liiga paks et päiksekiiri nautida. Töötame nagu solaariumis, soe aga jumet ja nahavähki ei saa. Nüüd pean minema oma iga õhtusele kohtingule Mr. Ööga. Kunagi ei tea, millega ta mind see kord üllatab, aga kõigile meist meeldivad ju üllatused. Head ei saa ilma halvata, peab kõigeks valmis olema. Panen siis padja valmis ja edasi juba ei tea mis tulevikus saab.

Magusat und ja mõnusalt sabistavat vihma!
Kal-kal!
Kadri

Bowenwood

9. juuli
Ongi juhtunud see mida mitte keegi ei osanud arvata, kõige vähem mina ise. Jaana läks koju ja mina jäin siia. Mhhh...millised tunded on, ei teagi kohe, imelikult imelik tunne. Samas veel ei saa aru et ta nüüd päriselt ära läks. Meenutada on nii nii palju suurepärast ja lahedat, et igavust ma küll ei tunne kunagi meie reisile mõeldes. Oeh, praegugi tuleb naer peale. Meie algsest plaanist siin 6 kuud veeta sai 8 kuud ja palju muudki on hoopis teisiti. Ei tunne isegi ennast ära. Aga nii palju võin meie mõlema eest öelda, et tagasi aega ei keeraks ja midagi teisti teha ei tahaks, hahahaaa, muidugi tahaks aga nii kui nii ju ei saa. Vähemalt Jaana nakatas mind haussmuusikasse!

8.juuli on see päev kui me viimast korda Austraalias koos naersime ja nautisime ja teineteise mõtteid lugesime. Karmilt öeldes...Jaana jättis mu maha, nii nagu ta siis 2008 aasta 28. oktoobril oma Ketsi minu pärast maha jättis. Me siis jagame kordamööda teda, aga see ei ole väga lõbus tegelikult. Aga lepin sellega :)Saatsime Jaanat kogu kambaga

Esimene õhtu ilma meie koomilise unejututa magama jäädud, esimene öö meie toas üksi magatud, hommikukohv maitses teisiti ja mitte üldse nii hästi kui varem. Tööl liinitaga seistes käis tuhat mõtet peast läbi ja sada ideed mida edasi teha. Mingit otsust ma vastu ei ole võtnud, mõnus lihtsalt kaaluda üht- ja teistpidi. Ja samas tahan veel siin olla. Kella 9.30ne nö suitsupaus töö juures venis uskumatult kaua, 20 minutit ei tahtnud kuidagi otsa saada, samas oli kuidagi rahutu. Kogu päev olin nagu mulli sees, kurb.
Teisalt, ma olen tõeliselt õnnelik et see seiklus toimuma sai ja kõik tänu Jaanale. Üksi poleks ma siia tulnud ja Jaanaga oli see just nii eriline. Uskumatu vist, et me päevadotsa ninapidi koos olla suutsime ja tahaks veelgi olla. Tunnen et nii palju oleks veel rääkida, mis siis et samas me oleme kõigest juba tuhat korda rääkinud.
Lõhkusin just pokaali ära, vast toovad need killud õnne. Viimasel õhtul läks õnnetult Jaana kruus katki, nagu saatus, et aeg on minna. Pean nüüd oma kruusi hoolega hoidma. Meil on muidu ühesugused kruusid ju, ilusad Mamma Mia kirja ja südamekestega. Tegelikult on meil veel palju ühesguseid asju, aga me oleme õnneks ise ka ühesugused. Avastasin üks paev et tõesti on nii et ma olen 1 päev noorem ja temast päevaga maas, aga samas on väga palju kordi neid, kus mina olen temast päeva ees. Oh jah, nii nii palju pisiasju on, mis meid kogemata lihtsalt seovad. Kõigepealt meie ühine haridustee tänu millele tuttavaks ju saimegi, ehk siis soov õeks saada, siis sünnikuupäevad, siis meie nimetissõrmedel olevad identsed sünnimärgid, siis meie vendadel on ka septembris sünnipäevad ja vennad on meile kuidagi eriti kallid, samasugune mõttemaailma, mis kohe eriti ulme on ja näiteks ka sõnni tähtkuju meie elus. Veel on palju palju pisi tibatillukesi asju ja palju neid, mis me oleme endale ise soetanud, kinkinud.
Aga magnetic islandil peol käies saime tuttavaks Tšiilist pärit neiu Vero aka Veronicaga. Saarelt tuli ta meiega Bowenisse ja nüüd sai ka meie farmi tööle. Üleeile käisime Jaana ja Veroga Airlie beachil shoppamas. Ostsin mõne suveniiri, mida koju saata.

Aga Vero on väga ilus inimene ja meil oli kolmekesi väga mõnus päev.

Oi aga mul on ju nüüd uus asendussõber, nimelt minu läptop acer aspire one. Minu esimene enda läpakas. Hehee, tunnen nüüd rõõmu sellest. Vaatan kogu reisi pilte ja kuulan muusikat. Uskumatu mis tunde võib muusika tekitada. Jaanake lendab oma linnutiivul ja mina olen ikka samas kohas, kuulan meie lugusid, meie võrratuid lugusid, mõnus on.

Täna oli Mõnus pokkeriõhtu, mis sest et me kaotasime. Mängisime Veroga koos, aga nalja sai rohkem kui võite. Super lihtsalt. Austraalia on imeline, nii vaba. Tunne on esmakordne, polegi nii tundnud, nagu ei tahakski enam mujale, samas tahaks igale poole, tahaks seigelda.

Soovin kõigile sama head olemist kui mul, ehk siis pisut kõike. Näiteks natuke katkistest kõrvaklappidest põrinat teie hinge, mis samas häirib ja tahaks uusi osta aga kuna nädala palk tuleb ainult 450 dollarit siis seda ei saa lubada. Alkohol on ju siin kallis. Hahahhahaaaa...
Aga aitab lollist jutust!
Musid-kallid ja kõik on hästi minuga.
Südamega,
Teie K!

Jaanalind lendas ära

Saatsime Jaanuse koju

ja oleme kurvad

Vero ja Jansa

Fullhauss

Hakkab taituma 3 kuud Boweni-elu. aga vaike pildialbum teile vaatamiseks...

Toitsi, Jaana ja Andresega otsustasime reedel kibekiirelt Magnetic islandile minna. Koigepealt 200 km Townsville'i ja sealt siis praamiga saarele. Aega oli tapselt nibin-nabin et oigeks ajaks jouda. Townsville'is eksisime pisut ara ja jaime praamist maha kuhu autosid peale voeti. Kuna FullMoonParty ootas siis otsustasime ikkagi minna ja oo kusagil rannas veeta. Suureparaselt monus ja lahe yritus oli ja tantsulkat tegime hiliste hommikutundideni. Muidugi kohtasime ka 2-te eestlast juhuslikult peol, millega olime juba eelenevalt arvestanud, sest oleme ju ikkagi Autraalias. pidu toimus bakkpakkeris ja kohe ookeani aares rannal. Peole tulid ka meie endised naabrid Simon ja Linsey oma kahe sobraga. Simon on siis meie kahevahel ilusti pildi peal, kes teda veel kohanud ei ole ja ara ei tunne

pilet parast pidu kogunesid randa lokke ymbere sooja ja paiksetousu ootama. Inimesi oli vist 18 ja mitte ainutl Eestist. Moni tukkus, moni lodises kylmast, yhesonaga kelll tiksus ruttu ja kui paiksetous nahtud toimetasime veist ja siis juba liivapeal tudule.Paar tunnikest magasime nii ja me polnud ainsad :) Belglane Pier jagas oma nr-t

Laupaeval olime kella 3ni rannas ja siis praamile ja tagasi koju.

Jaime kohutavalt rahule ja meil oli toleiselt monus ja ma olen nii onnelik et mul Jaana olemas on!!

Ja nyyd on siis pyhapaev ja toopaev ka ja kuna reede vastu laupaevane oo moodus avatud silmadega ehk magamata on praegu ysna uimane oleks. Onneks laks toopaev kiirelt ja varsti saab tudule minna. Kolmapaev lahen Jaanakest ara viima, kurb kurb kurb, aga samas enamus eestlasi roomustavad ja ootavad teda seal kaugel kodus.

Siin siis vanemad pildid, kuna hetkel vaga varske olemine ei ole siis pikalt ei jaksa kirjutada. Aga me oleme paris tublid olnud vahepeal ja paljudes kohtades kianud ja tore on olnud. aga jargmine kord siis raagib! musi musi Teile!

Ikka sama Kadri

Konn tahab ja ronib

kaisime puttamas :)
Eelmine nadalavahetus kaisime Airlie beachil peol. saage tuttavaks siis: Andres, Toits, Jaana ja Kadri, Karl, Bruno.

Airlie beach