Dave'i juures bbq-l
nii palju kaste... ojaaa
kool suleti, liiga vahe lapsi
laksime toole...
Kas olete kunagi poes käies puuvilju ostes mõelnud, et keegi on need ära pakkinud ja palju vaeva näind sellega. Mina kuni siia tööle tulekuni ei mõelnud sellele, aga see on omamoodi kunst ja ei ole lihtsalt nii et kuidagi suvaliselt seda teha võib.
Loodan, et te lugesite Jaana blogi siis saate teada kus oleme ja kuidas siia saime. Räägin nüüd lähemalt meie tööst ja kolleegidest.
Oeh...kaks tööpäeva jälle seljataga...
Nii siis, hommikul ärkame 6.25 ja tavaliselt 6.20 hakkab kukk kirema, nii et äratus on igaljuhul. Paneme vee keema, et kohvi juua ja siis kõhud täis ja kõnnime umbes 700 m ja kohal olemegi. Täna hommikul, kui kõndisime tööle, hüppas üle tee kängurupoiss. Tal tundus kiire olevat, sest meid ta ei oodanud. Töökohaks on meil siis suur laohoone, kus sees on masinad ja liinid ja muidugi meie, töölised. Kui kõik töötajad on kohale jõudnud, laseme oma paberilipakad ühest masinast läbi, mis fikseerib meie tööleasumise kellaaja ära, alustame oma 9,5 tunnist tööpäeva. Igaüks oma liini ääres,kuigi iga liini äärde meid ei jätku, seega kiiremat mutid meil teevad mitut korraga. Igal liinil on oma suurusega puuviljad ja meie peame neid kastidesse panema. Tundub ju lihtne, aga oh ei. Kui me õunu pakime, siis peame punased pooled ilusti üles poole keerama ja kõik õunad peavad ühte pidi olema. Ja see ei ole oma valida kust otsast kasti täita, peab ikka nii tegema kuidas vanad kolleegid on harjunud. Alt äärest ilusti, rida rea järel, mitte tulpade kaupa. Kolleegid on meil seal siis juba väga staazikad, näha kohe et 10 aastat seda teinud, sest nad on masinast ka kiiremad. Uskumatu lihstalt. üks Paolina on ehtne nõid, sõimab kõiki ja on vihane alati. Väga jube, ükskõik mis teed, ikka saab tema käest õiendada. Mitte ainult meie ei jää talle ette, vaid ka teised naised kellega ta juba mitmeid aastaid koos töötanud. Paras sõnasõda käis päev otsa. vahepeal läheb tempo nii kiireks, et lihtsalt ei jõua kõiki puuvilju ära panna ja siis on suht jube, sest kui keegi appi ei saa tulla, jookseks kõik põrandale. Raske elu liinitöölisel. Aga tavaliselt pannakse, siis liin seisma korraks, et jälle järjepeale saada. Aega ei ole mitte midagi teha. Peale selle peame veel sorteerima ka, ühed on need mis paneme kasti ja mille eest saab kõig rohkem raha , siis need mille eest saab vähem raha ja mis ei ole nii ilusad ja siis rämps. Vahepeal peab lausa mõtlema, kuhu miskit panna, suht raske otsustada ja siis see võtab aega ja nii see lint muudkui täitubki. See eriti pull, et boss tuleb vahepeal ja ütleb et miks sa selle ära viskasid. Mingi tuhandete õunte seast oleme 5 tükki ära visanud, siis saame vastu päid ja jalgu. Boss on ehtne itaallane ja samas täiesti maakas. Kõige kohta mis võimalik ütleb ta pullisitt ja prügi. Kui endale süüa teeme, siis ütleb ka et mis siin haiesb ja et see sitt. Suht naljakas on. Aga tööjuures ta karjub ikka üsna palju,kui mitte väga, aga õnneks mitte meie peale. Me ju elame tema juures ja meid ta hoiab. Kodus on ta hoopis teine inimene, isegi naerab.
Vahepeal saadab see kuri mutt meid kaste tegema, kuhu puuvilju sisse paneme. Mul praegu käelihsaed nii kanged ja valusad,sest pole ammu ju mitte midagi füüsilist teinud. Tamp on koguaeg taga, aga õnneks siis läheb kell kiirelt. Kell 10 on kohvipaus ja sööme moosisaia. Kõik on töökoha poolt, see hea. See paus on tavaliselt 10-20 minta pikk. Siis jälle kärmelt tööle. Tegelikult ei ole lubatud eriti omavahel rääkidagi, muidu mõni tädike võib mõelda et me ainult suuga teeme tööd. Siis muud kui uurime kullipilguga neid õunu või siis ploome, nektariine või virsikuid. Vahest tundub et nad ei saabi otsa, aina tuleb ja tuleb. Eile ja täna pakkisime aasta tagasi korjatud õunu, mida hoiti külmutuses vahepeal. Ma sõin ära ka ühe, väga hea mahlane oli. Nii et saate petukaupa tegelt. Ja kusjuures, kui te Perthis olete siis saate poest meie pakitud puuvilju osta, päris tegijad ju :D
Rügame kuni kella 12-ni ja siis lõuna paus, mis on tavaliselt 30-45 minta pikk. Lõunasöögi võtame endale kodust kaasa ehk siis see tuleb enne valmis teha. Kohalikud naised käivad kodus söömas ja täna tehtis meile märkus et enne ei tohi me tööle tagasi minna kui nemad kohal. Karm mutt ikka, ainutl õpetab koguaeg. Isegi lõunajal õpetas ükskord kuidas süüa. Tavaliselt peale lõunat tuleb uni peale, aga kuna nii kiire tempo on siis läheb see ruttu üle. Koguaeg siis peavad näpud kipekiirelt töötama. Selg ja ranne jäävad kangeks, aga kõigega harjub. Kell 3 on pissipaus, max 4-5 minta, vahest ei ole ka ja igaüks käib kellel vaja. Ja kuni poole 6-ni rabame tööd, nii et higi jookseb. Kui kaste peab tegema siis hakkab ikka täitsa kuum, muidu väga hull ei ole. Kuna töötame varju all, siis päikest me ei näe ja varsti oleme valged nagu luiged. Samas oleme õnnelikud sest 35 kraadiga väljas ei suudaks midagi teha.
Lõpus peame mahakukkunud puuviljad kastidesse korjama ja muidugi teeme seda meie Jaanaga, sest peame kuskil liinide all ukerdama ja seal leidub ka väga vanu ploome ja õunu. Ilmselt on raske ettekujutada kõike aga vast piltidelt saate mingit aimu.
Täna käisim jalutamas peale tööd. Siin on üks algkool, mis suleti sest alla 100 lapse käis ja siis on staadioni moodi asi ka läehdal, kus käivad kängurud õhtuti söömas. Täna nägime umbes 15-st känguru, aga ad nii kardavad ja hüppasid minema kui meid tulemas nägid. Siis kohtasime oma bossi poega, kes ei ole nii suur boss, aga on ka meie boss. Mario on Neili poja nimi. Tal on ralliauto, millega ta võistleb ja siis tal on ATV-d ja veel mingisugune suurem asi 4x4, auto moodi. Ta kimas õhtul nendega ringi ja siis sõidutas meid ka korraks. Ta on suht osav ikka, trikitas meile ja sõitis kahel külgisel rattal ainult. Rekkajuht ka rääkis et ta pidi väga osav olema ja juba kaua aega tegelenud ja palju raharaisanud selle hobi peale.
Koju tulles, ootasid meid ees Tina ja Edd, paksuks söödetud koerad. Rõõmustavad alati kui tuleme. Tina on väike ja paks ja Ed on suur ja paks.
Ütleme nii et tööjuures olles on koguaeg närv krussis ja selline tunne et milleks on vaja õunte pärast nii palju tõmmelda, need on ju kõigest õunad. Aga jah nad on seda terve elu teinud ja meie seal midagi muutma ei hakka. Niisiis kas kannatame ära ja teeme tööd või peame ära minema. Praegu ikka kannatame ära ja peale tööpäeva on väga hea olla et jälle üks päev möödas ja raha teenitud. Alles 25ndal on palgapäev, aga see saab tore olema. Üle pika aja tuleb jälle palk, jehhhuuu!
Aga nüüd olen ma oma uneaeg juba pool tundi ära raisanud, nii et lõpetan selleks korraks. Kiirelt pessu ja tudule. Te ei usu kui kiirelt siin hommik tuleb, aga jah, see on hea tegelikutl et pikad tööpäevad, sest meil ei oleks nii kui nii midagi siin teha ülejäänud ajal. Võib olla töötame see laupäev ka, nii et tunde tuleb ikka üle 40, mitte nagu alguses arvasime.
Kadri Karragulleni cold storage’st
Loodan, et te lugesite Jaana blogi siis saate teada kus oleme ja kuidas siia saime. Räägin nüüd lähemalt meie tööst ja kolleegidest.
Oeh...kaks tööpäeva jälle seljataga...
Nii siis, hommikul ärkame 6.25 ja tavaliselt 6.20 hakkab kukk kirema, nii et äratus on igaljuhul. Paneme vee keema, et kohvi juua ja siis kõhud täis ja kõnnime umbes 700 m ja kohal olemegi. Täna hommikul, kui kõndisime tööle, hüppas üle tee kängurupoiss. Tal tundus kiire olevat, sest meid ta ei oodanud. Töökohaks on meil siis suur laohoone, kus sees on masinad ja liinid ja muidugi meie, töölised. Kui kõik töötajad on kohale jõudnud, laseme oma paberilipakad ühest masinast läbi, mis fikseerib meie tööleasumise kellaaja ära, alustame oma 9,5 tunnist tööpäeva. Igaüks oma liini ääres,kuigi iga liini äärde meid ei jätku, seega kiiremat mutid meil teevad mitut korraga. Igal liinil on oma suurusega puuviljad ja meie peame neid kastidesse panema. Tundub ju lihtne, aga oh ei. Kui me õunu pakime, siis peame punased pooled ilusti üles poole keerama ja kõik õunad peavad ühte pidi olema. Ja see ei ole oma valida kust otsast kasti täita, peab ikka nii tegema kuidas vanad kolleegid on harjunud. Alt äärest ilusti, rida rea järel, mitte tulpade kaupa. Kolleegid on meil seal siis juba väga staazikad, näha kohe et 10 aastat seda teinud, sest nad on masinast ka kiiremad. Uskumatu lihstalt. üks Paolina on ehtne nõid, sõimab kõiki ja on vihane alati. Väga jube, ükskõik mis teed, ikka saab tema käest õiendada. Mitte ainult meie ei jää talle ette, vaid ka teised naised kellega ta juba mitmeid aastaid koos töötanud. Paras sõnasõda käis päev otsa. vahepeal läheb tempo nii kiireks, et lihtsalt ei jõua kõiki puuvilju ära panna ja siis on suht jube, sest kui keegi appi ei saa tulla, jookseks kõik põrandale. Raske elu liinitöölisel. Aga tavaliselt pannakse, siis liin seisma korraks, et jälle järjepeale saada. Aega ei ole mitte midagi teha. Peale selle peame veel sorteerima ka, ühed on need mis paneme kasti ja mille eest saab kõig rohkem raha , siis need mille eest saab vähem raha ja mis ei ole nii ilusad ja siis rämps. Vahepeal peab lausa mõtlema, kuhu miskit panna, suht raske otsustada ja siis see võtab aega ja nii see lint muudkui täitubki. See eriti pull, et boss tuleb vahepeal ja ütleb et miks sa selle ära viskasid. Mingi tuhandete õunte seast oleme 5 tükki ära visanud, siis saame vastu päid ja jalgu. Boss on ehtne itaallane ja samas täiesti maakas. Kõige kohta mis võimalik ütleb ta pullisitt ja prügi. Kui endale süüa teeme, siis ütleb ka et mis siin haiesb ja et see sitt. Suht naljakas on. Aga tööjuures ta karjub ikka üsna palju,kui mitte väga, aga õnneks mitte meie peale. Me ju elame tema juures ja meid ta hoiab. Kodus on ta hoopis teine inimene, isegi naerab.
Vahepeal saadab see kuri mutt meid kaste tegema, kuhu puuvilju sisse paneme. Mul praegu käelihsaed nii kanged ja valusad,sest pole ammu ju mitte midagi füüsilist teinud. Tamp on koguaeg taga, aga õnneks siis läheb kell kiirelt. Kell 10 on kohvipaus ja sööme moosisaia. Kõik on töökoha poolt, see hea. See paus on tavaliselt 10-20 minta pikk. Siis jälle kärmelt tööle. Tegelikult ei ole lubatud eriti omavahel rääkidagi, muidu mõni tädike võib mõelda et me ainult suuga teeme tööd. Siis muud kui uurime kullipilguga neid õunu või siis ploome, nektariine või virsikuid. Vahest tundub et nad ei saabi otsa, aina tuleb ja tuleb. Eile ja täna pakkisime aasta tagasi korjatud õunu, mida hoiti külmutuses vahepeal. Ma sõin ära ka ühe, väga hea mahlane oli. Nii et saate petukaupa tegelt. Ja kusjuures, kui te Perthis olete siis saate poest meie pakitud puuvilju osta, päris tegijad ju :D
Rügame kuni kella 12-ni ja siis lõuna paus, mis on tavaliselt 30-45 minta pikk. Lõunasöögi võtame endale kodust kaasa ehk siis see tuleb enne valmis teha. Kohalikud naised käivad kodus söömas ja täna tehtis meile märkus et enne ei tohi me tööle tagasi minna kui nemad kohal. Karm mutt ikka, ainutl õpetab koguaeg. Isegi lõunajal õpetas ükskord kuidas süüa. Tavaliselt peale lõunat tuleb uni peale, aga kuna nii kiire tempo on siis läheb see ruttu üle. Koguaeg siis peavad näpud kipekiirelt töötama. Selg ja ranne jäävad kangeks, aga kõigega harjub. Kell 3 on pissipaus, max 4-5 minta, vahest ei ole ka ja igaüks käib kellel vaja. Ja kuni poole 6-ni rabame tööd, nii et higi jookseb. Kui kaste peab tegema siis hakkab ikka täitsa kuum, muidu väga hull ei ole. Kuna töötame varju all, siis päikest me ei näe ja varsti oleme valged nagu luiged. Samas oleme õnnelikud sest 35 kraadiga väljas ei suudaks midagi teha.
Lõpus peame mahakukkunud puuviljad kastidesse korjama ja muidugi teeme seda meie Jaanaga, sest peame kuskil liinide all ukerdama ja seal leidub ka väga vanu ploome ja õunu. Ilmselt on raske ettekujutada kõike aga vast piltidelt saate mingit aimu.
Täna käisim jalutamas peale tööd. Siin on üks algkool, mis suleti sest alla 100 lapse käis ja siis on staadioni moodi asi ka läehdal, kus käivad kängurud õhtuti söömas. Täna nägime umbes 15-st känguru, aga ad nii kardavad ja hüppasid minema kui meid tulemas nägid. Siis kohtasime oma bossi poega, kes ei ole nii suur boss, aga on ka meie boss. Mario on Neili poja nimi. Tal on ralliauto, millega ta võistleb ja siis tal on ATV-d ja veel mingisugune suurem asi 4x4, auto moodi. Ta kimas õhtul nendega ringi ja siis sõidutas meid ka korraks. Ta on suht osav ikka, trikitas meile ja sõitis kahel külgisel rattal ainult. Rekkajuht ka rääkis et ta pidi väga osav olema ja juba kaua aega tegelenud ja palju raharaisanud selle hobi peale.
Koju tulles, ootasid meid ees Tina ja Edd, paksuks söödetud koerad. Rõõmustavad alati kui tuleme. Tina on väike ja paks ja Ed on suur ja paks.
Ütleme nii et tööjuures olles on koguaeg närv krussis ja selline tunne et milleks on vaja õunte pärast nii palju tõmmelda, need on ju kõigest õunad. Aga jah nad on seda terve elu teinud ja meie seal midagi muutma ei hakka. Niisiis kas kannatame ära ja teeme tööd või peame ära minema. Praegu ikka kannatame ära ja peale tööpäeva on väga hea olla et jälle üks päev möödas ja raha teenitud. Alles 25ndal on palgapäev, aga see saab tore olema. Üle pika aja tuleb jälle palk, jehhhuuu!
Aga nüüd olen ma oma uneaeg juba pool tundi ära raisanud, nii et lõpetan selleks korraks. Kiirelt pessu ja tudule. Te ei usu kui kiirelt siin hommik tuleb, aga jah, see on hea tegelikutl et pikad tööpäevad, sest meil ei oleks nii kui nii midagi siin teha ülejäänud ajal. Võib olla töötame see laupäev ka, nii et tunde tuleb ikka üle 40, mitte nagu alguses arvasime.
Kadri Karragulleni cold storage’st
ytleme nii et narvid on suht labi!!!
2 kommentaari:
sa oled seda juttu siia 2 korda kopinud:D
ma nyyd juab tean, parandasin ennast :)
Postita kommentaar