Emotsioonid

Dave toi meile jaatist, mango ja shokolaadiga...oli vaga hea...mmm, aga nii need kilod alla ei tule :D

25.veebruar
Täna on eriline päev. Esimest korda Perthis oleku ajal sajab vihma ja oi kui kõvasti. Väljas on jahe ilm, ilmselt 23 kraadi või vähem. Kõhe on olla. Öösiti on isegi 15 kraadi siin, nii et pikki riideid on vaja, aga nädalavahetuseks lubab jälle soojemat!
Ja muidugi täna on palgapäev!! Viimati saime palka 15 jaanuar, nii et päris mõnus tunne on! Saime tööjuurest palgatseki ka täna lõunajal...ilus number oli...1436, 04 dollarit. Siiani pole nii palju palka veel kunagi saanud kahe nädala eest. Hea meel oli seda summat näha, aga samas töökeskkond on ikka väga pingeline ja palju närve nõudnud. Ilmselt on seda raske ettekujutada, sest mis saab nii keerulist olla pakkimise juures. Oh jah, laupäeval pakkisime virsikuid ja siis sain teada et vähe sellest et virsikud peavad ilusti püsti olema peavad neil ka need kriipsud kõik ühtepidi olema. Alguses ütles üks et vasakule poole ja siis teine et paremale poole. Jeerum, täiesti ajuvaba minu jaoks. Ja virsikud ajavad ihu hästi sügelema, nii et väga mõnus neid pakkida ei ole.
26.veebruar
Aga nüüd siis tänaste sündmuste juurde. Kui te seisate, siis istuge :D ok nali, nii hull ka ei ole, aga jah...kohe kuulete. Eile ja täna on töölt kaks naist puudu olnud, seega natuke busy olnud. Praegu on õuna hooaeg, nii et tavaliselt hommikust kuni kella 3ni pakime õunu. Üsna tüütu ja väsitav on, õnneks vahepeal muutub õuna sort, et siis on selle võrragi huvitavam.
Kell hakkas 3-le lähenema ja tegime oma tavapärast tööd suurel kiirusel, vähemalt enda arust. Olime Jaanaga kahekesi ühe liini ääres, sest õunu oli nii nii palju. Hoolimata meie pingutustest, said liinid täis ja masin tuli kinni panna. Ja nii paar korda. Kui juhtus sama asi, et liinid olid täis ja masin pandi seisma,tuli vanamees Neil puki otsast alla ja otsejoones Jaana juurde ja hakkas sõimama. Et Jaana ikka nii aeglane ja ainult ühe käega töötab...aga sellises kohas on lihtsalt võimatu ühe käega töötada ja me ei ole seda kunagi teinud, oleme alati endast parima andnud ja sõrmi nii kiiresti kui võimalik liigutanud. Niisiis Jaana veel küsis et kas sa arvad et ma oeln liiga aeglane ja siis läks Neil veel rohkem närvi ja hakkas ise tema eest õunu pakkima ja muudkui röökis edasi. Ükski naine ei öelnud midagi, kõik ainult kuulasid vaikselt. Kuna see karjumine ja alusetu süüdistamine jätkus siis Jaana ütles et kõik ja läheb ära. Ütlesin Neilile, et ta ei tohi meiega nii rääkida ja et ma lähen ka ära. Siis karjus mulle veel järgi et sina ei või kuhugi minna ja tule tagasi. Muidugi ma ei läinud tagasi. Võtsin oma koti ja kõndisime shoki-seisundis koju. Kartsime et ta tuleb meile järgi või midagi sellist. Kodus siis helistasime Mariole ja rääkisime mis juhtus ja ta lubas asja uurida. Koduabiline Magdaleena koristas kodus ja ütles et ta töötas ka kunagi seal, aga tema ei kannatanud välja seda naiste karjumist ja õiendamist ja tema tuli ära. Aga meile soovitas küll et minge ikka tagasi ja ärge pange Neili karjumist tähele, et ta on vana ja haige mees ja tema ei vabanda kunagi kellegi ees. Et kannatage see karjumine ära. Niisiis mingit vabandamist meil oodata ei olnud. Mõtlesime et oleme nõus homme uuesti tööle minema, kui vähegi normaalselt käitutakse. Ootasime et Neil koju tuleks ja saaksime tema ja ta naisega rääkida. Esdra tuli varsti koju ja arvas et me võiks ikka homme veel minna proovida ja et ta tuleb ise ka kaasa ja vaatab siis kas tõesti nii aeglaselt Jaana töötab. Ausalt, Jaanaga töötame ühe kiirelt ja vahepeal isegi Jaana kiiremini kui mina, sest ma võtan vahest ainult kaks õuna korraga kätte, mitte neli. Nii et...no Esdra oli väga hoolitsev ja ütles et ärge pange tähele ja kui te ei tahagi tagasi tööle minna, siis võime nende juures elada, et see ei loe mis Neil ütleb. Esdra ütles et ta ei ole mingi talla-alune siin majas ja et tema sõna loeb ka ikka midagi. Esdra kallistas ja lohutas meid. Siis saabus Neil koju...kui tavaliselt ta tuleb tuppa siis nüüd toimetas väga kaua väljas ja me ootasime. Lõpuks kui sisse astus siis ütles meile, et te olete ikka veel siin. Esdra küsis kas tal on aega meiega rääkida ja tema käratas et ma ei taha nendega rääkida ja alles kell 10 õhtul on võib olla aega. Laamendas seal oma asjadega ja siis äkki hakkas röökima, et te võite homme tööle tulla aga et üks teeb tööd ja teine mitte ja oh issand, mis sealt kõik tuli. Nii ebaõiglaselt ja nii vihaselt karjus seal. Naine oli ilmselt ka väga ehmunud ja oli täiesti vait, kallistas samal ajal Jaanakest. Pärast seda olime otsustatud, et meie enam tema juures ei tööta. kuigi ta just ise ütles, et neil on tööl nii nii kiire ja töölisi hädasti vaja. Pärast seda ütles Esdra, et ta alguses kohe mõtles, et huvitav mitu päeva me seal vastu peame, et kaks nädalat on isegi palju. Töötajaid on sealt sadu läbi käinud ja arusaadav ka miks. Samas on 26-aastased taiwaanlased seal juba 6 kuud töötanud, abielupaar. Lasevad endaga käituda nagu loomadega, naeratavad ja teevad tööd edasi. Ma arvan, et me tegime õigesti, sest see oli väga hirmus ikka. Teil on seda raske ette kujutada.
Muidugi on meil kahju, väga kahju, sest raha teenisime ju hästi ja see lööb kõik meie plaanid segi. Nüüd oleme rekkamehe Davidi juures ja saame siin kaks nädalat elada kuni mu emme tuleb. Muidugi peame midagi ka maksma elamise eest aga nii kallis ikka ei ole kui linnas. Nüüd siis elame Roleystones’s. Pood on 100 m kaugusel nii et seegi hea. Dave on ehtne poismees, kuigi tal on elukaaslane, keda ta näeb 1x kuus. Elukaaslane Sue on stjuuardess ja seega teda ongi vähe näha, aga jah suht naljakas. Järgmine nädal tuleb Sue koju paariks päevaks ja siis me peaks ka nägema teda. Sellised lood siis meiega. Praegu igatseme eriti koju, kallite inimeste juurde!
28.veebruar
Tuuline laupäev! Magasin vist poole 9ni. Jaana ärkas juba kell 7 üles, et Ketsiga skypes rääkida. Täna plaanime linna minna. Dave’il on pikad tööpäevad. Eile ta ärkas 4.30 ja koju tuli õhtul kell 10 ja täna jälle tööl. Aga siinne elu ongi selline. Ta töötab rekkamehena Neili ja Mario juures, ehk siis veab puuvilju kauplustesse laiali. Tellimusi on palju ja ilmselt ka raha tuleb palju :D. ta peaks olema 46 aastane. Lapsi tal ei ole ja ei taha ka. Natuke imelik.
Aga meie siis ei ole siinoldud 2 päeva jooksul midagi tarka teinud. Oleme oma ajusid liigutanud ja üritanud midagi head välja mõelda. Eile võtsime Austraalia kaardi ette ja vaatasime kuhu minna. Alguses mõtlesime et läheks tagasi Surfersisse ja saaks seal äkki koristustööd teha. Saatsin Magdale sõnumi aga kahjuks praegu ei ole meile seal tööd. Niisiis oleme praegu ikkagi siin. Null-seis meil praegu. Peataolek, ei oska otsustada, mis oleks kõige õigem ja kuhu peaks minema. Eile õhtul vaatasime filmi nimega Chocolate. Väga mõnus oli ja muidugi J.Depp ei jätnud meid külmaks, üldse mitte :D. Eile võtsime tunnikese basseini ääres päikest ja käisin isegi vees korra. Ja see vist olekski kõik. Unustasin kirjutada, et kolmapäeval oli Kaarli sünnipäev. Viisime talle Esdra roosiaiast kaks õit.
Aaa seda ka siis et siin kutsutakse mind Kathrinaks, kuna Kadri liiga keeruline. Aga Neil ei suutnud mu nime meeles pidada ja ütles koguaeg et see teine. Lõpuks lasi mul oma õige nime paberile kirjutada ja pani enda pluusi rinnataskusse-ja ära ta õppis selle. Nüüd vist küll juba liiga palju kirjutatud...kohe näha et looderdamine käib.
Aga täna toimub Tartus Kaupo memoriaal, tahaksin ka seal olla. L
Loodan, et issil on tervis parem ja on gripist võitu saanud ja et teil on ilus päev. Kallistan ja igatsen!

Teie,

Kadri :)