No worries at all

See on põhiline lause mis meie otsene ülemus Michael ütleb. Üsna närvi ajab see koguaeg. Ta ainult naeratab ja on koguaeg õnnelik. Tal ei ole mingeid muresid, sest ilm on ilus- nii ta ise väitis mulle just tunnike tagasi.

Aga kuidas siis läheb?
Hmmm...ei teagi, täna läksin 11ks tööle, sain erinevaid kokteile teha, mis on väga lõbus ja õnneks on meil kokteiliraamat olemas kus kõikide kokside valmistusviis kirjas. Saab shakeriga möllata. Kui kohvisid tellitakse tõusevad juuksed peas püsti sest mul pole neist aimugi. Täna olin koos Nicolaga ja kahjuks pole ta ka väga osav kohvide koha pealt. Nii me siis susserdasime kuidagi seal.

Neljapäeval olin hommikul tööl ja siis lõhkusin ühe alustassi ja kruusi ära. Üsna nõme oli see, aga mis parata. Kõigil pidi juhtuma :D Kuna teadsin et kaks ilma kolmandata ei jää olin eriti ettevaatlik. Tunnikene enne vahetuse lõppu tulid kaks last coca-colat ostma. Meil on ainult purgi omad. Panin need letile ja hakkasin lahti tegema. Esimesega läks hästi, aga teise sain poolenisti avatud kui see kukkus üle leti ääre maha ja hakkas purskama ja pritsima. Mõlemad lapsed olid kokat täis. Tüdruk võttis selle pritsiva coca kätte ja üritas käega seda katta, tänu millele pritsis see talle veel ka näkku. Päris naljakas oli, aga hea et mina tema asemel ei olnud. Neil oli mõlematel päevitused seljas ja õnneks pahased ei olnud. Aga on mida meenutada. :D

Saime uue nädala graafiku ka. Tunde on kõigil väga vähe, natuke üle 20. Jama, aga kuna kliente pidi vähe olema siis seetõttu kõigil vähe tunde. Peame hakkama uut tööd ilmselt otsima, sest kellelegi väga ei istu see töö. Mitte et tööl viga midagi oleks aga lihtsalt, saate ju aru :D mulle on see loomuvastane lihtsalt. Ma võin sõpradega naerda ja rõõmus olla, aga terve päev tööl seda teha on kuidagi võlts. Kodus me vist enam ei naeragi. Harva kuuleb Triinu naerukajakat.

Pärast tööd saame alati endale ühe tasuta dringi, kas õlu-siider-veinipokaal. See on muidugi tore, aga samas ei motiveeri piisavalt :D Tegelikult ma ei vingu üldse. Ühe kogemusevõrra jälle rikkam ja töökaaslased on sõbraliku, ülisõbralikud ja natuke teistsugused kui meie.

Olen nüüd kaks korda köögis ka olnud ja nõusid pesnud. Alati kui lõpetan olen üleni märg ja haisen rasva järele, aga muidu on töö lihtne. Peab nõud suurtest toidujäätmetest ära loputama või survepesuriga puhtaks laskma ja siis masinasse. Olenevalt päevast on kas kiire või mitte nii kiire. Muidugi peab potte ja panne suure hunniku pesema ja üldse kõike mida vähegi kasutatud. See on eriti koom, et kõik muudkui käivad ja küsivad et kuidas läheb ja kas on lõbus. No kurat, näha on ju mis tööga tegemist ja kuidas läheb. Miks peab alati naeratama?

Me oleme siin aru saanud, et eestlased on ikka ühed andekad ja targad inimesed. Ja eesti mehed ikka ülekõige.Vähemalt minu arvates! :D

Ja praegu on Jaana tööl ja mina lõpetasin pool 5. ja teistel vaba. Ansu, Triin, Dane ja John lähevadki tööpoistega telkima kuhugi randa. Ma ei lähe kuna väss on peal ja ei taha Jaanat üksi ööseks siia majja üksi jätta. Üks õhtu pidin üksi olema ja üsna kõhedavõitu oli. Ja ma lihtsalt ei jaksa kellegagi suhelda, lihtsalt suu on väsinud ja aju väsinud. Mitte et ma ei arvaks et seal tore poleks. Kindlasti on. Kala püüda ja snorgeldada. Ma luban et teen ka mõni päev veel seda.

Ega muud polegi, kui kena kevadet teile, meil on mõnus sügis. Muide, Exmouthis on fantastiline kliima. Siin ei ole vihmahooaega, on aasta läbi soe ja kuiv. Suvel on temperatuur 35-45 ja tüüpilisel talvepäeval on sooja 17-26 kraadini. Meil siis praegu peaks 30 kanti olema.

Aga lippan nüüd netikohviku poole, et blogi postitada teile lugemiseks.

Kallid siit Teile!
Kädri (Nagu nad siin mind kutsuvad)