eestlased on töörahvas!!!
bossiga
kardaan ja kott ootavadTeisipäev 2.märts
Täna läksime tööle Jeffi autoga, mis siis tähendab et oma holdeniga ei pea enam tööotsi tegema. Täna sõitsin üle pika aja autoga siin. Üsna kiire hooga sõitsin kuna pidureid päris raske vajutada. Ja mitte piduritross ei ole katki vaid pidurivõimend. Et piduripedaalipeaba ikka jõuga tallama.
Aga farmijuttu siis...
Nüüd kui kogu keha harjunud selle tööga saime teada et tööandjal on finantsrakused ja meil saab töö otsa. Veel 3 päeva tööd. Palju raha jääb teenimata aga samas hakkas kluidagi kergem mul, et saab läbi ja ma ise pole pooleli jätnud. Nüüd siis pean need alles jäänud päevad üle elama. Täna sõitsime teises suunas 40 minta ja keegi ei teadnud mis meid ees ootab, kui nii üldse öelda saab, sest põld on põld ju, vähemalt teie jaoks. Aga meile loeb ainult pinnas, pehme pinnas. Läks nii nagu keegi ei lootnud, üsna betoonine ja pikkade vagudega põld. Lisaks hull kuumus. Peale viimast pausi kadus tuul ka ära ja siis ma tund aega pidasin vastu aga kauem ei suutnud. Keha lihtsalt ütles üles, hakkas iiveldama ja ei jõudnud enam püsti seista. Viskasin toru maha ja koti vöölt. Ootasin natuke ja mõtlesin läheb paremaks aga ei. Jeff õnneks tuli kaugelt teisest põllu otsast ja viis ära autosse mu. Jeffil oli kuskil jäist vett ja sellega ma siis turgutasin ennast, kuni teised ka jõudsid. Teised olid ka ikka üsna läbi olnud ja torude najal puhanud. Täna siis lõppes tööpäev 40 minta varem. Saime tehtud 45 hektarit, jäänud on 160. panin pea Triinu sülle ja tema hoolitseva käekese all sõitsime koju.
Praegu ei kujutagi ette kuidas teie seda tööd teeksite. Ilmselt on raske ka täpselt aru saada millega tegu. Aga jah, kui nii kuum ei oleks peaks vastu. Kell on 7 ja õhtusöögil käidud, aga ikka on palav ja nahk märg. Raske magadagi, kui temperatuur ei lange grammivõrdki.
Õhtusöögiga on ka selline põnev asi, et alguses olid hästi suured portsud meil, nii et saime alles jäänud söögi järgmise päeva lõunaks karbiga kaasa võtta. Aga ilmselt kokad on ära taibanud, või siis on meie isu tohutult kasvanud, igaljuhul enam alles ei jää midagi.
nüüd jõudsime tagasi perthi ja kuna toimetamist palju siis viskan selle kiirelt üles, nüüd peaks ka pilte varsti siia tulema...oleme tagasi tsivilisatsioonis.
aga ikkagi...töö ei karda kedagi
kallid
Kadri
Täna läksime tööle Jeffi autoga, mis siis tähendab et oma holdeniga ei pea enam tööotsi tegema. Täna sõitsin üle pika aja autoga siin. Üsna kiire hooga sõitsin kuna pidureid päris raske vajutada. Ja mitte piduritross ei ole katki vaid pidurivõimend. Et piduripedaalipeaba ikka jõuga tallama.
Aga farmijuttu siis...
Nüüd kui kogu keha harjunud selle tööga saime teada et tööandjal on finantsrakused ja meil saab töö otsa. Veel 3 päeva tööd. Palju raha jääb teenimata aga samas hakkas kluidagi kergem mul, et saab läbi ja ma ise pole pooleli jätnud. Nüüd siis pean need alles jäänud päevad üle elama. Täna sõitsime teises suunas 40 minta ja keegi ei teadnud mis meid ees ootab, kui nii üldse öelda saab, sest põld on põld ju, vähemalt teie jaoks. Aga meile loeb ainult pinnas, pehme pinnas. Läks nii nagu keegi ei lootnud, üsna betoonine ja pikkade vagudega põld. Lisaks hull kuumus. Peale viimast pausi kadus tuul ka ära ja siis ma tund aega pidasin vastu aga kauem ei suutnud. Keha lihtsalt ütles üles, hakkas iiveldama ja ei jõudnud enam püsti seista. Viskasin toru maha ja koti vöölt. Ootasin natuke ja mõtlesin läheb paremaks aga ei. Jeff õnneks tuli kaugelt teisest põllu otsast ja viis ära autosse mu. Jeffil oli kuskil jäist vett ja sellega ma siis turgutasin ennast, kuni teised ka jõudsid. Teised olid ka ikka üsna läbi olnud ja torude najal puhanud. Täna siis lõppes tööpäev 40 minta varem. Saime tehtud 45 hektarit, jäänud on 160. panin pea Triinu sülle ja tema hoolitseva käekese all sõitsime koju.
Praegu ei kujutagi ette kuidas teie seda tööd teeksite. Ilmselt on raske ka täpselt aru saada millega tegu. Aga jah, kui nii kuum ei oleks peaks vastu. Kell on 7 ja õhtusöögil käidud, aga ikka on palav ja nahk märg. Raske magadagi, kui temperatuur ei lange grammivõrdki.
Õhtusöögiga on ka selline põnev asi, et alguses olid hästi suured portsud meil, nii et saime alles jäänud söögi järgmise päeva lõunaks karbiga kaasa võtta. Aga ilmselt kokad on ära taibanud, või siis on meie isu tohutult kasvanud, igaljuhul enam alles ei jää midagi.
nüüd jõudsime tagasi perthi ja kuna toimetamist palju siis viskan selle kiirelt üles, nüüd peaks ka pilte varsti siia tulema...oleme tagasi tsivilisatsioonis.
aga ikkagi...töö ei karda kedagi
kallid
Kadri
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar