Paus

Käisime siis söömas ühes restos ja tellisime kanašnitsli kartulipüreega. hea oli. Jõime pokaali punast veini ja uni tuli peale. aga kindlalt pidime peole minema ja Vero sünnat tähistama. Jõudsime siis koju ja enam ennast tantsima ei suutnud sundida. Niisiis ilusti tuttu jälle. Hommikul pakkisime asjad ja asusime Byron Bay poole teele. Byronisse vist mingi 100 km, nii et olime käppelt kohal. Käisime jälle majaka juures, õigemini mina ainult jälle. vero ju esimest korda. Muidugi saabus hull suur vihmapilv ja nii me jooksime lõpusk autosse peitu. Sõime fish and chipsi rannas ja imetlesime surfareid. Otsustasime ikkagi mitte ööseks jääda ja hüppasime autosse jälle. Sõitsime ikka Sydney poole. Pime oli juba kui hakkas hästi kõvasti sadama. Kojamehed ei ole just kõige paremad, nii et mulle tundus et kohe sõidan kraavi. Vett tuli nagu kraanist, tee ujus ja midagi ei näinud. Lõpuks leidsime mingi peatuskoha. tegime kiirelt voodi valmis. järsku käis jube tuut. Uh, süda nii puperdas, ei näinud ju midagi, sest pime. Aga siis saime aru, et magame raudtee kõrval. hea koht ikka küll, kus puhata. aga noh, hommik saabus kiirelt ja uus sihtkoht oli Forsteri nimeline linn. Seal elab siis Veronica ema tuttav Tšiilist. Täpsemalt Juan Carlos, oma naise ja lastega. Naljakas seebika nimi. :D
Aga kuna Tšiili sai jalkas edasi siis nad tähistasid seda grillimisega ja meil söödeti kõhud punni. Juan Carlosel oli vend a oma perega külas ja kõik nad rääkisid hispaania keelt. Ma siis istusin ja naeratasin ja ei saanud midagi aru. Aga hästi sõbralikud on ja tore oli.JJJuan Carlos sõidutas meid ja näitas Forsteri linna. Nägime rannast vaala ja delfiine ja pelikane. Jeee, nägin vaala ära, üsna kaugelt, aga ikkagi.
Kallistasime ja jätkasime teed. Pidime õhtuks Sydneysse jõudma. Sõitsin kurvilist teed pidi ja olime Veroga nii õhinas, sest Carlos oli ika väga sõbralik ja nii tore. Ja siis vaatasin spidomeetrit ja mõtlesin palju lubatud kiirus on. Ja nagu eelmine kordki, kohe sõitis politsei auto vastu. Muidugi läksin närvi sest olin kindel et ta keerab otsa ringi. Paar kurvi edasi ja muidugi vilkurid paistsidki. Näitasin oma juhilube ja seletasin et Eestist ja kus see asub. Siis politseionu küsis kolm korda et ega ma alkoholi ei ole täna joonud ja kas ma ikka kindel. No ma ikka jäin kindlaks endale. Siis pidine nö puhuma, aga neil käib see teistmoodi, peab numbreid lugema. Igatahes ta siis mõistis et ma ikka ei ole joonud ja alkomeeter ka tõestas seda. Soovis ohutut teed ja mainis et kiirus oli tibake palju. Sammus juba tagasi auto juurde kui Vero ütles et küsi kas pilti ei või teha. No tuli tagasi ja ütles et ei mingit youtube´i :D
tegime diili et ei mingit youtube ja pilt valma.
Vihmasajus sõitsime edasi Syndey poole, kui varsti olimegi juba Coogee eeslinnas. Peatusime Veronica sõprade juures, Conti ja Seba. Mõlemad käivad koolis.
Conti on hull tsikk, savu sõltlane, enne tööd, suitsupausi ajal, peale tööd enne kooli ja kodus koguaeg.
Käisime Veroga shoppamas kesklinnas, oi jah, kingapoed ajasid meid hulluks. Nii suur ja super vali, aga noh pidasin vastu ja ei ostnud midagi. järgmine kord.
Ilm on külm, öösel mingi 11 kraadi, päeval ikka 25. Mitte nagu Eestis :D
Aga teisipäeval 13ndal peab lennujaama minema....