Lõppude lõpuks siis

Avastasime uue ranna-Murray bay...yks ilusamaid siin Bowenis

Jaana ja Aileniga

Kings beachil J'ga

7. mai
Uudiseid natuke!
Mai kuu ja sügis omadega käes juba. Kuna majaomanik Ned ei olnud üks meie lemmikuid siis otsisime endale uue elamise ja kolisime nagu naksti ära. Nüüd elame queens beachi ääres 2-toalises korteris koos poistega. Jaana ja mina ühes toas, Andres, Bruno, Toits teises. Maju on siin 4 ja igas 4 korterit ja ühes siis asume meie. Nädalas maksame 545 daala ja viie peale on see täitsa ok. Meil on bassein ja grillimis koht ja muidugi rand mõne saja meetri kaugusel. Hea rahulik ja mõnna koht.
Vahepeal siis oleme teinud nii palju kasulikku et käisime Airlie beachil peol. See on mingi 70 km siit, aga kuna Bowenis ööelu ei ole siis ei jää muud üle lihtsalt, kui sinna sõita. Airlie on tegelt pisike kohake, kus siis ühe tänava peal baarid ja klubid. Me ei jõudnudki Jaanaga klubisse, tuiasime niisama ringi, aga lõbus oli ja naerda sai ja vihma sai ka.
Oii, üks kurb asi tuli meelde, mu hambakivi tuli lihtsalt ühel pahal õhtul ära. Olen kurb ka, aga enam ei ole tegelt. :D
Nii istutamas ei ole me käinud peaaegu juba nädala. Eile (6ndal mail siis) läksime tööle ja olime valmistunud taimede toppimiseks, aga ohhooo...hakkas hoopis paprikate korjamine ja me saime liinitööle. Poisid hakkasid oma nobenäppudega korjama ja mina, Jaana, Ailen siis pakkima. Farmeri naine Christine näitas meile kõik ette ja seletas sõbralikult mis ja kuidas. Töö võis alata. Meie saame ikka tunnipalka nagu istutamiselgi (18 tunnis), korjajad saavad ämbri pealt 75 senti, ehk siis mida rohkem korjad seda rohkem raha saad. Praegu pole veel kõik paprikad valmis ja seega väga hästi korjajad praegu veel ei teeni. Paari nädala pärast aga juba...Pappi nagu putru :D
Aga kui viimane farmi kogemus oli meil Perthis ja ilmselt te mäletate ka seda, mis ei olnud väga meeldiv, siis praegu on tõeliselt mõnus. Lähme rõõmuga tööle, sest kõik on sõbralikud ja täiesti inimese tunne on. Töötame kuuri moodi hoones, kus on masinad sees ja seal paneme paprikaid kasti, millest 90 % läheb ekspordiks Uus-Meremaale. Farm on hästi pisike ja meid töötab liinide taga 6 naist-pooled siis eestlased J. 2 on kohalikud ja 1 on siis farmeri naine. Üks mees ka töötab tegelt, tema tegeleb kastide kaalumise ja pakendamisega. Kuna meid on nii vähe siis saame teha erinevaid töid, mis on väga hea, sest siis läheb aeg kiiresti. Mina käin peamiselt suure liini ääres

kus pean välja viskama paprikad mis ei kõlba mitte millekski.

Ehk siis need mis otse põllult tulevad, käivad minu silme alt läbi. Aga kuna neid on päris palju siis kõiki ma ei suuda läbi katsuda ja paljud prügi hulka kuuluvad jõuavad ikkagi pakkijateni. Nemad siis omakorda sordivad välja, mis kuulub esimesse klassi ja mis teise ja mis prügisse. Üsna lihtne tegelt. Kui liinid täis saavad, siis lähen mina teistele appi ja kui vaja kaaluma minna siis sinna ja kui vaja kaste teha siis seda teha. Kõik teevad kõike ja kõik abistavad kõiki. Praegu liinimasin jebib ja ta ei sordi paprikaid ilusti suuruse järgi ära, seega teeme meie seda. Karbid on siis sellised...large, medium large, medium ja small. Lihtne ja loogiline, aga vahest tekib küll segadus, milline paprika millisesse karpi panna, ei tohi lihtsalt liiga pikalt mõtlema jääda. Peab sipsti kasti viskama. Kui korjajad lõpetavad, siis läheb meil kuskil tund veel ja lõpus peame veel liine pesema ja kõik ilusti ära koristama. Tööpäev hakkab poistel 6.30 ja meil 7.30.
Eile tegime 5 tundi ja täna 4 tundi tööd ja esmaspäeval alles uuesti. Edaspidi hakkavad pikemad päevad olema ja tavaliselt nädalavahetused vabad ja kui väga kiired ajad siis 1 päev nädalas vaba. Aga see kõik veel ees.
Täna sain veits midagi hingelähedast teha ja tõestust et õetöö mulle ikka veel meeldib. Brunol oli kanna alla mingi paise tekkinud, ilmselt mingi pind olnud ja mustus sisse läinud. Nüüd siis oli kand juba nii valus ja põletikus, et peale ei saanud astuda. Läbirääkimised võtsid aega tunde aga lõpuks saime Brunost jagu ja nõelaga mõnusasti urgitsedes, avasime paise. Bruno pidas uskumatult hästi vastu ja oli hea patsient. Tahaks kohe veel midagi sellist teha :) aga samas meeldib paprikaid ka pakkida....hihiihii. ja samas 3 kuud farmitööd ja teise aasta viisa olemas, see ju eesmärk ongi! Meie paprikad ja ilusad karbid...kaunistavad nyydsest meie kodu!

Ilmad ei ole nüüd viimased päevad väga head olnud, vahepeal sadas ja suht pilvine olnud. Sooja ikka üle 25 aga kuum ei ole.
Ja rohelised konnad oma iminappadega käivad meil igal õhtul külas. Üks oli eriti suur-nagu kassipoeg Jaana peopeal. aga nad on vahvad ja täitsa ilusad, hakkavad vaikselt meeldima juba.
Vabal ajal teen kookospähkleid lahti, mis ei ole väga lihtne. Aga kui närvis oled ja tahad ennast näiteks välja elada siis see täitsa mõnus tegevus, kuigi mina ei ole närvis. Alguses siis peab saama kookospähkli kätte selle ümbrise seest, mis on jõudu ja aega nõudev. Edasi juba lihtne, peab aint kookose pooleks lööma ja siis saab juba piima juua ja maiustada. Muideks ainult kookosest pidi väga edukalt ära elama. Nii et kui üksikule saarele juhtute siis teate. Aga me korjame kookospähkleid ühe tänava äärest,kust mööda sõidame iga päev. Vaikselt muudkui potsatab neid sinna palmi alla.

Siis me käime veel super ilusaid karpe rannast korjamas, nagu poest ostetud oleks aga tegelt on veel ilusamad isegi. Nii siis need päevad vaikselt mööduvad siin.
Kui kedagi huvitab, siis kaalust pole ma alla võtnud, mis on muidugi suht jama uudis. Aa ja Maris ja Kaarel hakkavad varsti Eestimaa poole liikuma. Täitsa kurb ikka, aga vast Marissa tuleb siia tagasi minu juurde, mis sest et tal viisa saab läbi. Oi ja see ka juuuu, et mu Jaanal on tagasisõidu piletid olemas, 9.juuli on see kohutav päev. Mina ei tea veel mis mina teen või kuna tulen. Vaatab, aega on!
Kallid siis praegu ja kui keegi siiapoole hakkab liikuma andke ikka teada, ootan! :)
Kadri