25. mai

Piimapakk kehtib juba 2.juunini, ehk siis aeg lendab ülikiirelt siin.
Täna oli nii magus uni ja raske oli ärgata. Taevas pilvine ja vererõhk madal, aga sunnin ikka silmi lahti püsima. Tööl ootas ees mind üks väike pruun madu, umbes 15 cm pikk. Vingerdas mööda betooni, ilmselt oli ära eksinud, sest väga mugavalt ta ennast ei tundnud. Perenaine tappis ta paari harja hoobiga ära. Ütles et esimest korda 8 aasta jooksul näeb laos madu. Aga jah, kuidagi raske päev oli. Silme ees ainult punased paprikad ja nii palju koledaid sees, et tahtmine oli koju minna. Pärast 2 tundi tööd ütleski perenaine et keegi peab koju minema, sest nii vähe tööd on. Kuna keegi teine ei tahtnud, siis läksin hea meelega. Väike jalutuskäik rannas ja siis tagasi voodisse. Tõeliselt kulus ära väike uinak. Nüüd siis palavikulisel Jaanal tööl järgi käidud ja blogi aeg käes.
Reedel oli meil vaba päev ja otsustasime midagi kasulikku teha. Sõitsime Townsville’i, mis on 200 km kagusel siit. Ees ootas super kena rand ja mõnus päike. Ja üllatus missugune, rannas oli kaks volle väljakut. Austraalias näeb kahjuks väga harva volle platse. Mängida korralikult ei saanud, sest Jaana ja Bruno valutasid oma jalgu. Kõksisime niisama, aga super mõnus oli.

Edasi otsustasime rodeo võistlust vaatama minna. Päris põnev ja hirmus oli samal ajal. Muidugi hea vaade oli, kenad noored mehed hulljulgust täis.

Pullid olid vihased ja mehed nende seljas veel vihasemad. :D võistlejaid oli kokku umbes 15 ja seljas pidi püsima 8 sekundit. Viimase võistlejaga juhtus hull asi, pull hüppas tagujalgadega alakõhu piirkonda. jube, aga mees jäi ellu ja kõndis oma jalgepeal areenilt ära. Hästi palju napikaid oli, tundus et nüüd kohe kohe juhtub midagi hullu, aga õnneks mitte. Mõni loom oli ikka väga vihane ja tükkaega jooksis ringi ja kraapis pullile kohaselt jalgu vastu maad. Änksa! Rahvast oli vb 5000, samas võin ka eksida. Vabukohti oli päris palju tegelikult aga samas hall oli väga suur ka. Pildistada ja filmida ei tohtinud, aga samas keegi otseselt kotti ei kontrollinud. Salaja filmisime ja ühe pildi isegi tegimeid. Show kestis vist 3 tundi kokku ja jäime rahule. Esmakordne kogemus ikkagi. Alguses arvasime et jääme ööseks Townsville’i aga pärast lõdisemist rodeo ajal tahtsid kõik koju sooja voodisse. Ees ootas pikk kodutee, sest uni oli peal, aga autos poleks suutnud me nii külmaga magada. Viimased 20 km olid rasked, käed surid vaikselt rooli hoidmisest ära, aga jõudsime ilusti kohale. Laupäeval ei tahtnud üldse ärgata, aga plaanisime Jaanaga shoppama minna Airlie beachi. Lõpuks siis saime kahekesi liikvele, aga ostukeskuses pidime pettuma, sest umbes 7 poodi ootas meid ees. Midagi suurt ei ostnudki, nipet-näpet, juuksevärv ja Jaana sai uued kõrvaklapid iPodile. Tagasi sõites loojus päike ja taevas oli nii super ilus. Mõnusa muusika ja Jaanaga möödusid 70 km koju ülikiiresti. kodu ikka ootas meid sama vana koha peal ees. Mõnus!
Homme läheme 8ks tööle, nii et saame natuke kauem magada. Loodame siis ilusti 5 päeva tööl käia, aga eks näeb, kuidas paprikad valmivad.
Kui Teil kõigil seal igav ja tohtult uudiseid, siis hea meelega loeks nende kohta postkastist.
Ilusat kevadet Teile ja väike põsemusi!
Kadri

Meie naabrinaised siis, kes tana ara kolivad, aga onneks ei lahku Bowenist. Lindsey ja Sally

ma olen praegu netis, aga ei viitsi kirjutada midagi hetkel. Aga koik ikka ok ja toiselt laheb. Et siis varsti! :D
aga yks ilus kala pilt, mis onge otsa jai..
Kal-kal!
Kadri

Lõppude lõpuks siis

Avastasime uue ranna-Murray bay...yks ilusamaid siin Bowenis

Jaana ja Aileniga

Kings beachil J'ga

7. mai
Uudiseid natuke!
Mai kuu ja sügis omadega käes juba. Kuna majaomanik Ned ei olnud üks meie lemmikuid siis otsisime endale uue elamise ja kolisime nagu naksti ära. Nüüd elame queens beachi ääres 2-toalises korteris koos poistega. Jaana ja mina ühes toas, Andres, Bruno, Toits teises. Maju on siin 4 ja igas 4 korterit ja ühes siis asume meie. Nädalas maksame 545 daala ja viie peale on see täitsa ok. Meil on bassein ja grillimis koht ja muidugi rand mõne saja meetri kaugusel. Hea rahulik ja mõnna koht.
Vahepeal siis oleme teinud nii palju kasulikku et käisime Airlie beachil peol. See on mingi 70 km siit, aga kuna Bowenis ööelu ei ole siis ei jää muud üle lihtsalt, kui sinna sõita. Airlie on tegelt pisike kohake, kus siis ühe tänava peal baarid ja klubid. Me ei jõudnudki Jaanaga klubisse, tuiasime niisama ringi, aga lõbus oli ja naerda sai ja vihma sai ka.
Oii, üks kurb asi tuli meelde, mu hambakivi tuli lihtsalt ühel pahal õhtul ära. Olen kurb ka, aga enam ei ole tegelt. :D
Nii istutamas ei ole me käinud peaaegu juba nädala. Eile (6ndal mail siis) läksime tööle ja olime valmistunud taimede toppimiseks, aga ohhooo...hakkas hoopis paprikate korjamine ja me saime liinitööle. Poisid hakkasid oma nobenäppudega korjama ja mina, Jaana, Ailen siis pakkima. Farmeri naine Christine näitas meile kõik ette ja seletas sõbralikult mis ja kuidas. Töö võis alata. Meie saame ikka tunnipalka nagu istutamiselgi (18 tunnis), korjajad saavad ämbri pealt 75 senti, ehk siis mida rohkem korjad seda rohkem raha saad. Praegu pole veel kõik paprikad valmis ja seega väga hästi korjajad praegu veel ei teeni. Paari nädala pärast aga juba...Pappi nagu putru :D
Aga kui viimane farmi kogemus oli meil Perthis ja ilmselt te mäletate ka seda, mis ei olnud väga meeldiv, siis praegu on tõeliselt mõnus. Lähme rõõmuga tööle, sest kõik on sõbralikud ja täiesti inimese tunne on. Töötame kuuri moodi hoones, kus on masinad sees ja seal paneme paprikaid kasti, millest 90 % läheb ekspordiks Uus-Meremaale. Farm on hästi pisike ja meid töötab liinide taga 6 naist-pooled siis eestlased J. 2 on kohalikud ja 1 on siis farmeri naine. Üks mees ka töötab tegelt, tema tegeleb kastide kaalumise ja pakendamisega. Kuna meid on nii vähe siis saame teha erinevaid töid, mis on väga hea, sest siis läheb aeg kiiresti. Mina käin peamiselt suure liini ääres

kus pean välja viskama paprikad mis ei kõlba mitte millekski.

Ehk siis need mis otse põllult tulevad, käivad minu silme alt läbi. Aga kuna neid on päris palju siis kõiki ma ei suuda läbi katsuda ja paljud prügi hulka kuuluvad jõuavad ikkagi pakkijateni. Nemad siis omakorda sordivad välja, mis kuulub esimesse klassi ja mis teise ja mis prügisse. Üsna lihtne tegelt. Kui liinid täis saavad, siis lähen mina teistele appi ja kui vaja kaaluma minna siis sinna ja kui vaja kaste teha siis seda teha. Kõik teevad kõike ja kõik abistavad kõiki. Praegu liinimasin jebib ja ta ei sordi paprikaid ilusti suuruse järgi ära, seega teeme meie seda. Karbid on siis sellised...large, medium large, medium ja small. Lihtne ja loogiline, aga vahest tekib küll segadus, milline paprika millisesse karpi panna, ei tohi lihtsalt liiga pikalt mõtlema jääda. Peab sipsti kasti viskama. Kui korjajad lõpetavad, siis läheb meil kuskil tund veel ja lõpus peame veel liine pesema ja kõik ilusti ära koristama. Tööpäev hakkab poistel 6.30 ja meil 7.30.
Eile tegime 5 tundi ja täna 4 tundi tööd ja esmaspäeval alles uuesti. Edaspidi hakkavad pikemad päevad olema ja tavaliselt nädalavahetused vabad ja kui väga kiired ajad siis 1 päev nädalas vaba. Aga see kõik veel ees.
Täna sain veits midagi hingelähedast teha ja tõestust et õetöö mulle ikka veel meeldib. Brunol oli kanna alla mingi paise tekkinud, ilmselt mingi pind olnud ja mustus sisse läinud. Nüüd siis oli kand juba nii valus ja põletikus, et peale ei saanud astuda. Läbirääkimised võtsid aega tunde aga lõpuks saime Brunost jagu ja nõelaga mõnusasti urgitsedes, avasime paise. Bruno pidas uskumatult hästi vastu ja oli hea patsient. Tahaks kohe veel midagi sellist teha :) aga samas meeldib paprikaid ka pakkida....hihiihii. ja samas 3 kuud farmitööd ja teise aasta viisa olemas, see ju eesmärk ongi! Meie paprikad ja ilusad karbid...kaunistavad nyydsest meie kodu!

Ilmad ei ole nüüd viimased päevad väga head olnud, vahepeal sadas ja suht pilvine olnud. Sooja ikka üle 25 aga kuum ei ole.
Ja rohelised konnad oma iminappadega käivad meil igal õhtul külas. Üks oli eriti suur-nagu kassipoeg Jaana peopeal. aga nad on vahvad ja täitsa ilusad, hakkavad vaikselt meeldima juba.
Vabal ajal teen kookospähkleid lahti, mis ei ole väga lihtne. Aga kui närvis oled ja tahad ennast näiteks välja elada siis see täitsa mõnus tegevus, kuigi mina ei ole närvis. Alguses siis peab saama kookospähkli kätte selle ümbrise seest, mis on jõudu ja aega nõudev. Edasi juba lihtne, peab aint kookose pooleks lööma ja siis saab juba piima juua ja maiustada. Muideks ainult kookosest pidi väga edukalt ära elama. Nii et kui üksikule saarele juhtute siis teate. Aga me korjame kookospähkleid ühe tänava äärest,kust mööda sõidame iga päev. Vaikselt muudkui potsatab neid sinna palmi alla.

Siis me käime veel super ilusaid karpe rannast korjamas, nagu poest ostetud oleks aga tegelt on veel ilusamad isegi. Nii siis need päevad vaikselt mööduvad siin.
Kui kedagi huvitab, siis kaalust pole ma alla võtnud, mis on muidugi suht jama uudis. Aa ja Maris ja Kaarel hakkavad varsti Eestimaa poole liikuma. Täitsa kurb ikka, aga vast Marissa tuleb siia tagasi minu juurde, mis sest et tal viisa saab läbi. Oi ja see ka juuuu, et mu Jaanal on tagasisõidu piletid olemas, 9.juuli on see kohutav päev. Mina ei tea veel mis mina teen või kuna tulen. Vaatab, aega on!
Kallid siis praegu ja kui keegi siiapoole hakkab liikuma andke ikka teada, ootan! :)
Kadri