natuke ajalugu :)

Moned niisama pildid, emmele puu pilt :D

Ja lille pilt ka emmele :D
Selline ilus satikas oli meil vannitoas, kaunistas kardinat..



Alustan siis ja varuge natuke aega!!!
ohohooo...Pole netis käinud juba umbes 3 nädalat vist või tiba vähem. Uskumatult lihtne on ilma internetita. Aga uudiseid siis. Kui alguses arvasime et Bowenis on 5000 elanikku siis tegelikult peaks elama siin poole rohkem inimesi. Praeguseks käime farmis tööl ja istutame paprikataimi. 6.30 algab töö ja tavaliselt ärkame 5.30. Hommikud on siin juba üsna jahedad, peab pusa peale viskama aga kui päike tõusnud siis juba hea soe ja tööl olles lausa kuum. Kui alguses lubati meile ühest Barbera nimelisest farmist istutamist masinatega 10 tundi päevas, siis seda tööd me pole kahjuks saanud. Käisime veel mitu korda kohal et üle küsida aga midagi targemaks pole saanud ja tagasi pole meile helistatud. Õnneks saime istutamise tööd (käsitsi) Allensleigh’i farmis, kuhu on umbes 4-5 km maad ainult. Hea lähedal käia.

Töö on iseenesest väga lihtne, lähed vaovahele ja võtad taimekasti kätte, kus on 198 paprikataime ja hakkad neid auku toppima. Põld on kiletatud ja kilesse augud tehtud, ühe vaopeal on kaks rida auke. Vahest paneme kahekesi koos vahest üksi ühte vagu. Oleneb palju inimesi tööl on. Boss on meil väga ok. Kuna Perthis oli meil väga närviline töökeskkond siis hirm oli tööle minnes küll, et mis saama hakkab. Aga jah, boss on rahulik ja teeb isegi nalja ja pole veel siiani karjunud. Inimesed julgelt räägivad omavahel ja kohalikud teevad vahepeal suitsu kui isu tuleb. Keegi ei karju et mine sinna või ära mine sinna,,,üsna uus olukord meile. Nii siis, taimed on kuskl 10 cm pikad ja me peame nad ilusti mulda lükkama. Auto, millel on peal suur suur kast taimedega sõidab mööda mõldu meiega kaasa et saaksime sealt siis oma väiksemaid kaste võtta järgemööda. Tavaliselt oleme istutanud 2-3 suurt kasti ära ja kõige kauem 3 tundi jutti. Pause me selle aja jooksul ei tee ja inimesi on põllul olenevalt päevast 15-20. Osad istutajad on kohalikud vanad mehed ja osad on seljakotirändurid nagu meiegi.

Esimesed tööpäevad olid pärast nädalast vihmasadu ja seega põllud olid vee all. Väga mõnus oli põlvini poris olla ja tunda kuidas mõnus pori varbavahelt välja pressib...lapsepõlv tuli meelde :D. Ühesõnaga põllud olid väga pehmed ja jalanõudega ei olnud midagi teha. Isegi kummikud ei aidanud, kuna lihtsalt kummikut ei saanud enam porimülkast kätte kui sisse olid astunud. Nii me siis pläterdasime mõnusasti. Aga üks halb asi oli ka, põllul on mingid taimed, millel on okkad ja kui palja jalaga astud siis on valus ja okas läheb ilusti naha alla, nii et pärast tööpäeva lugesime üksteise võidu pinde kokku. Tavaliselt Jaana võitis, parim pinnukoguja!

Töötame koos Aileni, Joonase ja Karliga samas farmis, nemad on meist kauem seal juba olnud, aga me käisime küsimas ja saime ka sinna. Palk on 18 daala tunnis, kuna meil tuleb nii vähe töötunde siis makse me ei pea maksma ja saame 18 tunnist kätte. Positiivne!

Seda kui palju me töötame ja mis päevadel töötame otsustab muidugi boss meil. Ilmselt me ei saaks kõiki taimi korraga maha panna kui tahaksime, kuna siis ju valmiksid kõik paprikad ühe korraga ja hooaega nagu ei olekski. Kõik ootame et saaks korjama hakata, sest siis pidi head raha teenima. Loodame! Aaa...seda ka, et need max 3 tundi mis tööd teeme on pepu koguaeg taeva poole ja jalad tagaküljed väljavenimas, nii et pärast 3ndat päeva oli mul ikka jube valus. Lihaseid ei saanud puutudagi nagu keegi oleks peksnud ja hommikul tööd alustades oli suht nutune olla. Aga nüüd juba parem ja vast harjub ära ikka.

Majas elab meid nüüd 9 ja kõik eestlased. Lisandusid Andres, Bruno ja Taivo. Nad käivad samamoodi istutamas aga teises farmis. Andresel oli sünnipäev ja käisime seda rannas pidamas. Tegime kartulisalatit, mis oli muidugi imehea ja magustoiduks kaneelisaiakesi...täitsa mmm oli tegelt! Elame suure õnneliku perena siin.

Synnipaevalaps

Nüüd siis meie majaomanikust Nedist, kes ei olegi enam nii tore, vaid pisut pervert...jälle kahjuks! Ned kutsus meid piknikule, saime alguses aru et kogu maja rahvast, aga kui minekuks läks siis selgus et ainult mind ja Jaanat. Tundus veits imelik aga läksime kaasa, ta viis meid ühe jõe äärde kus siis rääkisime juttu ja sõime mingit tainast. Siis äkki läks ta paljal ujuma ja kutsus meid ka, aga me ei läinud ja tahtsime koju. Näha oli et tal olid muud plaanid ja see talle väga ei meeldinud. Jaanus töötab Nedi juures ja üks õhtu peale tööd ütles Jaanus, et Ned palus tal küsida kas ma ei tahaks temaga välja minna. Nedil on endal muidu abikaasa ja kolm last, aga ta vist väga ei hooli neist nagu tundub. No me igatahes väldime edaspidi teda.

Nüüd on ilmad ilusad olnud ja oleme rannas snorgeldamas käinud mõõnaga. Nägime 20 cm suurust raid siniste täpikestega ja muidu värvilisi kalu ja ilusaid koralle. Super ilus on tegelikult aga sellega harjub kahjuks. :)

Oii mis meelde tuli, üks päev kui koristasime siin aias, pidime rohitud umbrohu panema kilekottidesse...siis alguses mõtlesin küll et kes teab mis elukad sinna hunnikutesse on põõnama pugenud ja kraapisin neid ettevaatlikult kokku. Aga kui kaks viimast hunnikut tulid siis oli tähelepanu juba hajunud ja jäsku tundsin et võtsin käega millestki pehmest ja suurest kinni. Huuuuuhhhhhh kui nägin seda meeletut paksu konna siis...fuii kui vastik oli, hea kinnas käes oli. Praegugi tuleva külmavärinad peale, nii rõvedad on need konnad siin ikka. Sellised suured!See siis ongi see minu konnake keda kogemata katsusin...

ja see suur pruun myrgine konn voi oigemini tema laip, neid on teedel hasti palju...

Ja üks õhtu oli Jaanal külaline käinud ja tegelt me nägime ise ka teda. Pisike konnake oli tal voodis, uskumatu ikka. Elame põhimõtteliselt teisel korrusel ja konn on voodis. See ei olnud mürgine konn aga meil oli elevust oi kui palju. Alustasime operatsiooniga eemaldada konn meie toast. Jaana üritas teda pihku võtta aga ei saanud ja siis suunasime teda akna poole aga järsku hüppas ta hoopis Jaanale selga. No arvata on et me röökisime, pisut liiga palju muidugi. See konnake ronis oma iminappadega mööda seina ja kuidagi ei tahnud aknast alla hüpata. Jaana võttis siis ennast kokku ja viskas konna lihtsalt aknast alla, aga ta jäi ellu ja hüppas edasi. Kõik olime õnnelikud, aga samas ei tea mis asjad siin kõik voodis võivad olla käinud. Taganjärele mõtlesime et oleks pidanud konna suudlema, nüüd jäime printsist ilma.

Sellised konnakesed on head ja armsad ja Jaana musitab ja kallistab neid. Vaikselt hakkavad mulle ka meeldima :D

Täna (ma ei maleta enam mis paev see oli, kui blogi kirjutasin, nii et tapne ylevaade puudub teil mu tegemistest :D) käisid meil külalised Eestist, ehk siis Kadri, Tanel ja Hardi, kellega Surfersis tuttavaks saime. Nad jõudsid oma teekonnaga siiakanti ja hüppasid läbi, väga vahva! Pisut pläkutatud liikusid nad edasid Ayr’i. Ehk näeme neid veel siin, kui ei siis kodumaal. Üldiselt on siin ikka palju eestlasi. Endised Surfrsi elanikud on siia jõudnud, Alvar, Sigrid Kristo ja nendega liitunud uued eestlased. Rannas kohtasime veel ühte paarikest, nii et meid eestlasi on siin rohkem kui arvata oskasime.

Tegelikult saime vahepeal veel ühe tööpakkumise ühest farmist, aga kuna seal vähe tunde ja palk väike siis jätsime selle variandi ära. Oleksime pidanud seemneid sorteerima. Veel üks päev kohtasime üht prouat kellel on pubi ja kes pakkus meile ettekandjatööd, aga ainult ühele. Palk on 20 daala tunnis ja õhtul peale tööd maksab kohe ära ka. Jaana siis läheb, arvas et täna on proovipäev aga vot kohale minnes selgus et alles järgmine nädal vaja teda. Bruno sai kokaks ja õhtuti saab tiba lisatööd teha istutamisele. Praegu tahame kõik midagi juurde leida istutamisele, kuna tunde tuleb nii vähe kokku. Ootame pikkisilmi hooaja algust et saaks korjata. Ilmselt see saab raske olema, 8 tundi päevas. Ei kujuta ette täpselt, mis küürutamine sellest tuleb aga peaasi et raha saaks. Voib olla saame hoopis liinitoole ja see oleks kindlasti palju lihtsam tydrukutele! Aga jah...Teate küll ju, raha paneb rattad käima! :D

Enam-vähem sai vist kõik kirja pandud, loodan. Ilmad on siis ikka ilusad ja päeval on mõnus kuum ikka ja vesi hästi soe. 30 kraadi juures peaks ikka sooja olema, aga jah hommikud on kõhedad, ikkagi sügis on ju saabunud.

Kallistan ja musitan ja igatsen!!

Olge mõnusalt vahvad!

Kadri

Heiiiii Kullakesed

Väike kokkuvõte siis meie tegemistest. Nii siis, emme läks ära reedel (see oli siis juba mitmeid nadalaid tagasi). Läksime koos 2 tundi enne lendu lennujaama ja tegime koos check in’i. Jõime kohvi ja meenutasime eredamaid hetki reisist. Aeg läks kiirelt ja varsti oligi aeg emmel minna. Viimased kallid-musid emmele ja vahvad kolm nädalat nagu niuhti otsas. Nüüd siis aeg töö-otsinguile asuda. Tagasi linna jõudes otsisime endale öömaja ja siis helistas emme et ta lend lükati 4 tundi edasi. Aga kuna järgmistel lendudel oli piisavalt vahet siis ta jõudis ikkagi ilusti õigeks ajaks Soome ja otse tööle.

Hommikul kuulsime Aileni ja Joonase käest häid uudiseid, et saame ikkagi nende majja elama ja et majaomanikul on meile tööd pakkuda mõneks ajaks. Nii siis sõitsimegi 1152 km põhjapoole ehk ülespoole. Kui teepeal sadas vaheduva eduga vihma, siis 5000 elanikuga Bowenisse jõudes oli ilm ilus, päike paistis ja sooja oli üle 30ne. Nüüd siis juba ka meie maja on 4 magamistoaga ja ehitatud jalgadepeale või siis postide peale. Kuna vihma hooajal veetase tõuseb kõvasti, siis uputuse vältimiseks kodudes on majad postide peale ehitatud.Kõik mis maja alla jääb on meie jaoks allkorrus. Seal on olemas piljard- ja pinksilaud,ma siis lauajalgpall ja muidu istumis- ja grillimiskoht. Selline suvilamajake Eesti mõistes. Siin elavad siis Ailen, Joonas, Jaanus ja Karl, nüüd ka meie. Majaomanik on 50 aastane Ned, kes on pärit Horvaatiast ja ta elab oma perega siin lähedal kuskil. Me kõik siin töötame talle praegu, nii saame oma üüri makstud. Tunni eest maksab ta 20 daala ja nädala üür 120. nii et 6 tundi tööd ja nädal tasuta elamist välja teenitud. Kui siia jõudsime siis oli just vana pesumasin katki läinud, aga Ned ostis kohe uue ja isegi teleka lubas uue osta, kuigi vanal ei ole häda midagi.

Selline maja siis...

Esmaspäeval käisime farmides, et töö kohta uurida ja nimesid kirja panna ja hiljem siis ka tööd saada. Järgmiseks nädalaks lubati ühest farmist istutamist, 10 tundi päevas ja 7 päeva nädalas. Lähme veel nädala alguses sinna farmi ja küsime üle kas asi kindel;

Ailen ja Joonas viisid meid randa, õigemini siin on 5-6 randa, mis on kõik tõelised paradiisirannad. Airlie beach on ka kohe siin samas ja Whitsunday saared paistavad rannast vaadates. Rannas saab snorgeldada, koralle ja ilusaid kalu vaadata. Oii ja siin on suured konnad, minu jaoks ikka väga suured. Nägime parklas nende laipasid, vuhh. Nad on mürgised ja kui mõne katkise kohaga kokkupuutud nendega siis saab veremürgituse. Loomad kes neid üüa üritavad, surevad ka ära. Üsna jõledad on ikka, prisked sellised.

Aga meie tuba siin majas oli läbikäidav, aga nüüd ehitas Jaanus sinna vaheseina, mida me saame värvida. Karl värvib hästi korralikult meie toa aknaid.

Täna rohisime aias ja saame tunde kirja. Polegi ammu juba aiatöid teinud. Enne kui hakkasime rohima kastsime kõvasti peenraid, sest maa on muidu kivikõva ja kuiv. Pesime pesu ka, aga nüüd hakkas nii kõvasti sadama, et kui jooksin asju ära tooma siis olin nagu dušši all käinud. Nagu ämbrist kallab, aga muidugi ikka soe on.

Nädalavahetusel on suured pühad, ilusaid munadepühasid kõigile!!!

Internetiga siin väga hästi ei ole, aga äkki õnnestub kunagi siia majja nett saada.

Kallid ja igatsen!

K

Selliseid konnapoisse oli meil teepeal yhes vetsus umbes 10. Porand oli peaaegu tais ja yks passis vetsupotis. :D

Juba ongi 3 nadalat moodas ja emme lendab juba homme ara. Uskumatu et reis saabki juba labi! Me otsime Jaanaga tood ja ilmselt soidame ylespoole farmi. Tapselt veel ei tea, aga tahame kas homme voi ylehomme liikuma hakata. Kaks viimast paeva Birsbane's on markamatult otsa saanud. Tana sadas paev otsa meeletult vihma, olime yleni labimarjad. Kaisime veel linnapeal viimaseid sisseoste tegemas, et emmel ikka kohver pungil tais oleks :D

Aga Alice Springsisit siis. Kahepaevase reisi jooksul saime paljugi teada, kuid palju jai ka avastamata. Aborigeenid, kes elavad Alice Springsis on oma hoimust valja visatud, seega on nad oma seadusi rikkunud. Linnas elavad nad mugavat elu, selle asemel et toidujahil kaia soovad nemad burgereid ja kebabi. Kuna nad on harjunud varasemalt peale kanguru tapmist ja soomist luud ja kondid lihtsalt maha jatma siis teevad nad seda ka prahiga. Nad ei tea kuhu see pariselt kaib. Alkoholi ja piimaproduktidega nende organism hakkama ei saa, sest sellega pole nad lihtsalt harjunud. Nad on harjunud elama jahtides loomi ja jargima oma seadusi. Paris piged aborigeene meie ei nainud ja vaga vahestel on see voimalus. Paris aborigeenid tahavad privaatsust ja elavad oma elu nii nagu on nende eelkaijad juba kaua kaua elanud. Paris aborigeenid on sobralikud, kuid need keda linnas nagime on ysna kurja ilmega. Kui tahtsime pilti teha, siis khe te 10 daala. Kui kysisime kas lapsega tohib pilti teha siis kysiti 50 daala...ari kaib. Muidugi me ei maksnud...hull ei ole see kes kysib, vaid see kes maskab sellist hinda. Aga jah Alice Springs oli rapane ja aborigeenid istuvad tanaval maas ja myyvad oma joonistatud pilte. Aborigeenikunst on vorratult ilus!

Aga kahe paeva jooksul saime kaidud Kings kanjonis, kus matkasime 6km 3,5 tunniga 37 kraadises kuumuses. Joime iga 10 minuti tagant vett. Vett kulus 2 liitrit nakku, nii et paris kova joomine oli :D. Emme ei tulnud pikale matkale ja tema pidi meid 3 tundi jutti alla bussi juures ootama. Vaga raske ootamine oli sest ilm oli kuum, vaga kuum. Yks India naine sai seal alla oodates paiksepiste ja tagasi teel ainult oksendas, vaga ebameeldiv oli. Teel nagime 4 metsikut kaamlit....kujutage ette, KAAMLID seisid keset teed! Peatusime kiirelt ja saime moned pildid. Vaga vinge oli, nemad jatkasid rahulikult oma teed kuhugi. Aa, kaamlid suudavad juua 120 liitrit vett korraga ja nad ei higista. Nad hoiavad oma keha teatud nurga all paiksega ja seetottu suudavad ka nii kaua joomata olla ja kuumas korbes vastu pidada. Soit kanjonisse oli vaga pikk, soitsime maha 450 km. Jargmine paev jalle sama pikk maa, ainult et Uluru-Kata Tjuta rahvusparki. Nagime molemad suured kivid ara ja soime ohtust vaatega Ulurule. Reisikorraldaja poolt oli sook ja shampanja ning paikeseloojang. Me muidugi Jaanaga raakisime kahe inglise tydrukuga juttu ja magasime paikseloojangu maha. Emme kyll nagi paikseloojangut aga ta vaatas valele poole. Mote oli selles, et Uluru kivi pealt naeme kuidas vari tuleb, aga emme vaatas muudkui otse paiksesse ja filmis. Koomik ikka :D Parast paikseloojangut jalle bussi ja loksusime 4 tundi tagasi Alice Springsi. Ulruru ja Kata Tjuta olid voimsad,,,pildidlt vaadates pole pooltki see, mis pariselt. Vaga suured ja voimsad.

Uluru parast paikseloojangut!

Hommikul oli siis lend Brisbane'i Sydney kaudu. Ohtuks olimegi juba kaugel punasest Ulurust. Maa pind oli toesti vaga punane, mis on tingitut korgest raua sisaldusest.

Oobisime pakkeris ja vaga jubedas toas. Sojavae tunne tuli peale, kui pole seal kainud. Madrats oli vag aohuke ja valus oli magada. Oosel hakkas nii kylm ja peale lina ei olnud midagi peale votta. Enne hommikut toppisin pusa selga, aga jah, raske oo oli

Nyyd siis on juba reede kaes sest kell yle 12ne ja peame vara arkama et asjad pakkida ja emme lennujaama saata ja siis ka ise kuhugi poole minema hakata.

Kallistan ja musitan!

Kadri