See sõbralik wallaby ootas meid Wineglass bay juures autoparklas ja tahtsi nii väga saia süüa...
Wineglass bay...ronisime mäkke 30 minta ja kõik see ootas meid...Surfersis (2 nädalat tagasi)
Niisiis emme jõudis ilusti kohale, kuigi oli reede ja 13. Laupäeval oli ilus ilm ja veetsime päeva basseini ääres, et emme mingigi jume peale saaks. Aga nagu juba arvata võib siis teada tuntud emme mul-võtab ikka viimast kõigest. Ilus punane jume oli õhtul peal, näha oli et päikest ikka on saanud. Õhtul käisime pilvelõhkuja Q1 otsas, mille 77ndalt korruselt avanes võrratu vaade Gold Coastile. Q1 on maailmas tornidest kõrguselt 10ndal kohal. Järgmine päev rentisime auto ja aega raiskamata põrutasime ümberkaudseid miljonivaateid nautima. Auto oli siis Kia Rio, selline pikema tagumikuga. Sihtpunktiks oli Byron Bay. Vahepeal tegime Coolangattas peatuse, kus nägime muhedaid surfareid mööda kõndimas ja kasutasime juhust nendega pilti teha. J100 km sõitu ja voilaa, kohal olimegi. sõitsime kõrgele mäeotsa tuletorni juurde. Sealt edasi viis väike jalgtee mööda kaljuäärt, kuni alla ookeanini välja. Vahepeal imetlesime ookeanis sulistavaid kilpkonneja raisid, kes paistsid pisikeste täpikestena kõrge mäe otsas. Mööda treppe liikudes sai lõpuks ring tehtud ja kõvasti ohhetatud ja ahhetatud. Byron Bay’s asub Austraalia kõige idapoolsem punkt, kust ka siis meie läbi käisime. Paar tundi mis me seal super kuuma ja päikselise ilmaga kõndisime, põles emme muidugi korralikult ära ja garanteeritud oli mitmepäevane puhkus rannast. Tund autoga sõitu ja olimegi tagasi Surfersis-hotellis. Kokkuvõttes kulus kogu päev Byron Bayle ära ja pärast pisikest kõhukinnitust pugesime ära tudule, sest hommikul pidime oma armsa hotellitoa jätma ja edasi liikuma.
Hommik saabus ruttu, liigagi ruttu, raske oli mõnusast voodist ennast üles ajada. Magusast unest aitas kiiretl jagu saada karastav suplus basseinis. Siis asjad kokku ja autosse ja reis võis alata. Kuna me Jaanaga ei olnud ka veel saanud koaalat süles hoida ega paitada siis eesmärk oli see ära teha. Kohe Gold Coasti külje all on Currumbini loomapark, kuhu ka esimesena läksime. Oi seda nunnutamist, kui esimese asjana meid ees ootasidki need kõige armsamad, koaalapoisid ja –tüdrukud. Lisaraha eest (muidugi), saime igaüks koaalat silitada ja siis oma sülle võtta ja temaga pilti teha. Seda on raske kirjeldada, aga tõeliselt suurepärane oli kõige pehmema karvaga koaalapoissi süles hoida. Nagu pisike ime potsatas sülle ja keeras aeglaselt pead. Sellest võikski rääkima jääda...Aga kui kellelgi selline võimalus avaneb siis kindlasti tehke seda. Meie unistus on nüüd endale üks selline koju saada :D
Edasi nägime palju erinevaid linde, krokodille,emusid, iguaane, muidugi veel eriti armsaid tukkuvaid koaalasid jakängurusid, keda saime ka sööta. Kängurud olid nii paksuks söödetud külastajate poolt et nad ei jaksanud isegi püsti tõusta, aga pika meelitamise peale see siiski õnnestus. Nägime nii punaseid kui ka halle kängurusid ja on loomapargis rääkis meile põnevaid jutte nende kohta.
Aeg lendas märkamatult ja kui lõpuks kella vaatasime oli pool päeva juba möödas. Kiirelt vaatasime kaardilt järgmise sihtkoha, milleks sai kanepiküla Nimbin. Mina ja Jaana oleme seal juba korra käinud, aga kuna emmele pakkus see tõsist huvi siis käisime korra veel. Teel jäime tõelise kõva vihmahoo kätte, mis vajas lausa peatumist, kuna lihtsalt ei näinud midagi. Aga
Nimbin oli nagu ikka otsapidi pilvedes ja emme jäi rahule nähtuga. Üritasime veel sõita nii kaugele kui jõudsime ja öömaja leidsime Lismore’s. Hommikul kodinad kokku ja jälle edasi.
Sõitsime mööda mägiteid ja lõpuks jõudsime ranniku äärde tagasi. Leidsime väga mõnusa linnakese ookeani äärest...Port Macquarie. Meile kõigile meeldis seal, mõnus rahulik ja eriline. Kuna Sydney ootas meid, siis pidime edasi liikuma, aga õnneks on alati võimalus tagasi minna. Teepeal, kus aga ilusaid ja meelepäraseid kohti nägime, tegime pisikese peatuse, et võrratud vaated fotokasse salvestada. Vuhisedes mööda teid, leidsime ööbimiskoha Belmonti karavanpargis. Olime juba üsna Sydney lähedal (140 km kui õigesti mäletan). Tegime boršisuppi ja nautisime känguruliha, mida emme ise küpsetas. Liha on hästi taine ja tahab vähe küpsetamist. Nagu känguruliha, mulle meeldis. Karavanpargis oli tasuta wifi nii et me kasutasime seda võimalust ja sain magama alles pool 2 öösel.
Sydney
Hommikul oli raske, aga Sydneysse tahtsime jõuda. Uni silmast pestud ja varsti olimegi kohal. Harbour bridge ja kesklinnas olimegi. Sydney kesklinn pani mu pea valutama, kuigi mul oli hea kaardilugeja kõrval. Midagi hullu ei olnud, nagu Tartu linnatänavad. :D Midagi hullu ei olnud ja leidsime oma päkkeri üles ja saime ka auto ilusti ära antud, nii et jalamehed siis 3-ks päevaks. Õhtul käisime emmega tuledes ooperimaja vaatamas ja kõndisime raudsel sadamasillal. Super vaade oli!
Kolmapäeval võtsime ette linnatuuri bussiga, mis peatas iga tähtsama vaatamisväärsuse juures. Kuna me magasime peaaegu lõunani, siis läks üsna kiireks, kuna oli vaja ka mõned shoppingutiirud teha. Kõik mis vaja sai vaadatud ja Austraalia vanimast linnast aimu saadud. Neljapäev oli plaanitud sinimägedele. Ostsime rongipiletid ja kahetunnise mugava reisi järel oli kõrgel mägedes. Sõitsime ühelt kaljunukilt teisele suure kondliga millel oli klaasist põhi. Vaade oli sinakas, eemal oli näha isegi metsatulekahjusid. Pooletunnise jalutuskäigu järel vihmametsas sõitsime väga huvitava masinaga. See oli nagu raudtee, aga peaaegu püstloodis ja kihutas mäest üles. Rongi sisse istudes ei osanud midagi nii õudsat oodata. Kuna rong läks lihtsalt nii terava nurga alt üles, siis tunne oli et kõik asjad kukuvad kotist välja ja lõpuks ise ka. Kõik lõppes õnnelikult ja turvaliselt. Nägime ära kaljunukid, mida kutsutakse kolmeks õeks ja mis varsti erosiooni tagajärjel võivad saada kaheks õeks :D. Kogu päev kulus mägedele ja viimasele õhtule kohaselt käisime jõe ääres känguruliha söömas ja veini joomas. Väga mõnus vaade oli söögikohast ja liha oli super koos kartulipudruga.
Tasmaania
Pühapäeva hommik. Püüame tänavalt takso ja lennujaama poole teele. Kohvrid antud ja check in tehtud ja lennukis olemegi. Kaks tundi tukkumist lennukis ja Tasmaanias olemegi. Enne kui oma kohvrid kätte saime, kontrollis tollikoer kõiki inimesi nuusutades, et lubamatuid puvilju saarele ei toodaks. Ja muidugi nii kui mina läksin hüppas koerake käppadega minu seljakoti peale ja nii mind kõrvale tõmmati. Muidugi mul ei olnud ühtegi banaani ega midagi sellist ja tore tollimees lasi mul minna. Kohvreid oodates kõndis see sama koer koos mehega inimeste vahel ringi ja hopsti minu kottide juures istus maha ja edasi enam ei läinud. Nüüd siis näitasin oma käekoti ka ette aga ei midagi. Koeral vist ei olnud sellel päeval just kõige parem vaist või ma lihtsalt meeldsin talle. Lennujaamast saime rendiauto ja edasi liikusime Port Arthurisse. Vana vangla, kuhu saadeti kõige hullemad vangid ja kuhu võeti ka kõige hullemad vangivalvurid on hirmsa ajalooga, aga jättis üllatavalt meeldiva mulje. Turistide seas on Port Arthur väga populaarne ja neist seal puudust ei olnud. Sõitsime ka ümber surnute saare, kuhu on maetud 1700 vangi surnukeha. See koht tekitas küll natuke kõhedust, sest nimigi juba selline hirmus. Nüüd siis tean, et Pärnus oleval Port Arturil ei ole tegelikult mingit seost päris Port Arthuriga.
Ööbisime esimest korda Tasmaanias jällegi turistide hulgas kuumas kohas, Bichenos, kus saab pingviine vaatamas käia. Kuna me jõudsime nii hilja sinna siis jäime seekord sellest ilma aga üleval pool ära käies saame neid siiski vaadata. Sõitsime mööda mägiteid, kus vahepeal pidi teosammul liikuma, sest tee oli kitsas ja nii käänu-väänuline ja kõrval oli kohe kuristik. Süda läks pahaks ja nalja sai, kui üritasin kohalikel Marko Märtinitel sabas püsida. Mõnus oli sõita igatahes, ei kurda. Nägime Launcestoni linna ja käisime mägedes ühe järve ääres, kus ilmselt oli vare jõgi olnud ja see siis järveks paisutatud. Jõekaldal olnud puud olid nüüd kõik vees ja raagus ning nägi välja nagu õudusfilmis olev järveke. Teede peal oli koguaeg hästi palju loomakeste laibakesi, vombatit ja wallabyd. Täitsa jube oli sõita kui tee ääred täis neid ja soolikad teel laiali. Pimedas nägime tee ääres ka elusaid wallabysid kes on nagu väiksed kängurud. Nii me siis sõitsime ringi ja püüdsime näha võimalikult palju. Käisime ka ühes koopas, mis oli kitsas ja üsna pime aga ilus. Muidugi ma olin ettevaatlik aga arvasin et sain ilusti ühest kivimürakast mööda ja tõstsin pea, kui kolaki ja pikali ma olingi. Lõin pea nii kõvasti ära et kukkusil pikali ja näpu ka veel katki. Täiesti kobakäpp, aga paranen nüüd. Pool pead on valus aga pole hullu. Nüüd oleme jõudnud Hobartisse, kust läheb ka meie lennuk.
Tänane päev oli ilus. Ronisime ähkides ja puhkides kõrgele mäe otsa, kus nägime wineglass bay suurepärast vaadet. Laguun oma helesinise vee ja valge rannaliivaga paistis kõrgelt ehtsa paradiisina. Olime rahul et tee sinna ette võtsime ja tagasitee allamäge oli palju lihtsam. Loodus siin Tasmaanias on võimas, ilm kõigub äärmusest äärmusesse. Täna näitas kraadiklaas meil 14-24 kraadini. Sellised lood siis. See ka veel, et internet on siin ikka väga palju kallim, veerand tundi maksab 5 dollarit kui muidu maksab tund 3 dollarit.
Aga nüüd on siis mul tuduaeg. Olen laisk olnud ja pole korralikult siia kirjutanud aga interneti on siin raskusi ja kui emme siin siis tegemist koguaeg meil. Lootust on et asi paraneb.
Kallid ja Melbourne ootab, Schumacher ka :D
Kadri Tasmaaniast.
Oii, kuidas ma küll unustasin. Kui küsida mis Tasmaaniaga kohe meelde tuleb siis....LAMBAD. siin on meeletult lambaid!
Niisiis emme jõudis ilusti kohale, kuigi oli reede ja 13. Laupäeval oli ilus ilm ja veetsime päeva basseini ääres, et emme mingigi jume peale saaks. Aga nagu juba arvata võib siis teada tuntud emme mul-võtab ikka viimast kõigest. Ilus punane jume oli õhtul peal, näha oli et päikest ikka on saanud. Õhtul käisime pilvelõhkuja Q1 otsas, mille 77ndalt korruselt avanes võrratu vaade Gold Coastile. Q1 on maailmas tornidest kõrguselt 10ndal kohal. Järgmine päev rentisime auto ja aega raiskamata põrutasime ümberkaudseid miljonivaateid nautima. Auto oli siis Kia Rio, selline pikema tagumikuga. Sihtpunktiks oli Byron Bay. Vahepeal tegime Coolangattas peatuse, kus nägime muhedaid surfareid mööda kõndimas ja kasutasime juhust nendega pilti teha. J100 km sõitu ja voilaa, kohal olimegi. sõitsime kõrgele mäeotsa tuletorni juurde. Sealt edasi viis väike jalgtee mööda kaljuäärt, kuni alla ookeanini välja. Vahepeal imetlesime ookeanis sulistavaid kilpkonneja raisid, kes paistsid pisikeste täpikestena kõrge mäe otsas. Mööda treppe liikudes sai lõpuks ring tehtud ja kõvasti ohhetatud ja ahhetatud. Byron Bay’s asub Austraalia kõige idapoolsem punkt, kust ka siis meie läbi käisime. Paar tundi mis me seal super kuuma ja päikselise ilmaga kõndisime, põles emme muidugi korralikult ära ja garanteeritud oli mitmepäevane puhkus rannast. Tund autoga sõitu ja olimegi tagasi Surfersis-hotellis. Kokkuvõttes kulus kogu päev Byron Bayle ära ja pärast pisikest kõhukinnitust pugesime ära tudule, sest hommikul pidime oma armsa hotellitoa jätma ja edasi liikuma.
Hommik saabus ruttu, liigagi ruttu, raske oli mõnusast voodist ennast üles ajada. Magusast unest aitas kiiretl jagu saada karastav suplus basseinis. Siis asjad kokku ja autosse ja reis võis alata. Kuna me Jaanaga ei olnud ka veel saanud koaalat süles hoida ega paitada siis eesmärk oli see ära teha. Kohe Gold Coasti külje all on Currumbini loomapark, kuhu ka esimesena läksime. Oi seda nunnutamist, kui esimese asjana meid ees ootasidki need kõige armsamad, koaalapoisid ja –tüdrukud. Lisaraha eest (muidugi), saime igaüks koaalat silitada ja siis oma sülle võtta ja temaga pilti teha. Seda on raske kirjeldada, aga tõeliselt suurepärane oli kõige pehmema karvaga koaalapoissi süles hoida. Nagu pisike ime potsatas sülle ja keeras aeglaselt pead. Sellest võikski rääkima jääda...Aga kui kellelgi selline võimalus avaneb siis kindlasti tehke seda. Meie unistus on nüüd endale üks selline koju saada :D
Edasi nägime palju erinevaid linde, krokodille,emusid, iguaane, muidugi veel eriti armsaid tukkuvaid koaalasid jakängurusid, keda saime ka sööta. Kängurud olid nii paksuks söödetud külastajate poolt et nad ei jaksanud isegi püsti tõusta, aga pika meelitamise peale see siiski õnnestus. Nägime nii punaseid kui ka halle kängurusid ja on loomapargis rääkis meile põnevaid jutte nende kohta.
Aeg lendas märkamatult ja kui lõpuks kella vaatasime oli pool päeva juba möödas. Kiirelt vaatasime kaardilt järgmise sihtkoha, milleks sai kanepiküla Nimbin. Mina ja Jaana oleme seal juba korra käinud, aga kuna emmele pakkus see tõsist huvi siis käisime korra veel. Teel jäime tõelise kõva vihmahoo kätte, mis vajas lausa peatumist, kuna lihtsalt ei näinud midagi. Aga
Nimbin oli nagu ikka otsapidi pilvedes ja emme jäi rahule nähtuga. Üritasime veel sõita nii kaugele kui jõudsime ja öömaja leidsime Lismore’s. Hommikul kodinad kokku ja jälle edasi.
Sõitsime mööda mägiteid ja lõpuks jõudsime ranniku äärde tagasi. Leidsime väga mõnusa linnakese ookeani äärest...Port Macquarie. Meile kõigile meeldis seal, mõnus rahulik ja eriline. Kuna Sydney ootas meid, siis pidime edasi liikuma, aga õnneks on alati võimalus tagasi minna. Teepeal, kus aga ilusaid ja meelepäraseid kohti nägime, tegime pisikese peatuse, et võrratud vaated fotokasse salvestada. Vuhisedes mööda teid, leidsime ööbimiskoha Belmonti karavanpargis. Olime juba üsna Sydney lähedal (140 km kui õigesti mäletan). Tegime boršisuppi ja nautisime känguruliha, mida emme ise küpsetas. Liha on hästi taine ja tahab vähe küpsetamist. Nagu känguruliha, mulle meeldis. Karavanpargis oli tasuta wifi nii et me kasutasime seda võimalust ja sain magama alles pool 2 öösel.
Sydney
Hommikul oli raske, aga Sydneysse tahtsime jõuda. Uni silmast pestud ja varsti olimegi kohal. Harbour bridge ja kesklinnas olimegi. Sydney kesklinn pani mu pea valutama, kuigi mul oli hea kaardilugeja kõrval. Midagi hullu ei olnud, nagu Tartu linnatänavad. :D Midagi hullu ei olnud ja leidsime oma päkkeri üles ja saime ka auto ilusti ära antud, nii et jalamehed siis 3-ks päevaks. Õhtul käisime emmega tuledes ooperimaja vaatamas ja kõndisime raudsel sadamasillal. Super vaade oli!
Kolmapäeval võtsime ette linnatuuri bussiga, mis peatas iga tähtsama vaatamisväärsuse juures. Kuna me magasime peaaegu lõunani, siis läks üsna kiireks, kuna oli vaja ka mõned shoppingutiirud teha. Kõik mis vaja sai vaadatud ja Austraalia vanimast linnast aimu saadud. Neljapäev oli plaanitud sinimägedele. Ostsime rongipiletid ja kahetunnise mugava reisi järel oli kõrgel mägedes. Sõitsime ühelt kaljunukilt teisele suure kondliga millel oli klaasist põhi. Vaade oli sinakas, eemal oli näha isegi metsatulekahjusid. Pooletunnise jalutuskäigu järel vihmametsas sõitsime väga huvitava masinaga. See oli nagu raudtee, aga peaaegu püstloodis ja kihutas mäest üles. Rongi sisse istudes ei osanud midagi nii õudsat oodata. Kuna rong läks lihtsalt nii terava nurga alt üles, siis tunne oli et kõik asjad kukuvad kotist välja ja lõpuks ise ka. Kõik lõppes õnnelikult ja turvaliselt. Nägime ära kaljunukid, mida kutsutakse kolmeks õeks ja mis varsti erosiooni tagajärjel võivad saada kaheks õeks :D. Kogu päev kulus mägedele ja viimasele õhtule kohaselt käisime jõe ääres känguruliha söömas ja veini joomas. Väga mõnus vaade oli söögikohast ja liha oli super koos kartulipudruga.
Tasmaania
Pühapäeva hommik. Püüame tänavalt takso ja lennujaama poole teele. Kohvrid antud ja check in tehtud ja lennukis olemegi. Kaks tundi tukkumist lennukis ja Tasmaanias olemegi. Enne kui oma kohvrid kätte saime, kontrollis tollikoer kõiki inimesi nuusutades, et lubamatuid puvilju saarele ei toodaks. Ja muidugi nii kui mina läksin hüppas koerake käppadega minu seljakoti peale ja nii mind kõrvale tõmmati. Muidugi mul ei olnud ühtegi banaani ega midagi sellist ja tore tollimees lasi mul minna. Kohvreid oodates kõndis see sama koer koos mehega inimeste vahel ringi ja hopsti minu kottide juures istus maha ja edasi enam ei läinud. Nüüd siis näitasin oma käekoti ka ette aga ei midagi. Koeral vist ei olnud sellel päeval just kõige parem vaist või ma lihtsalt meeldsin talle. Lennujaamast saime rendiauto ja edasi liikusime Port Arthurisse. Vana vangla, kuhu saadeti kõige hullemad vangid ja kuhu võeti ka kõige hullemad vangivalvurid on hirmsa ajalooga, aga jättis üllatavalt meeldiva mulje. Turistide seas on Port Arthur väga populaarne ja neist seal puudust ei olnud. Sõitsime ka ümber surnute saare, kuhu on maetud 1700 vangi surnukeha. See koht tekitas küll natuke kõhedust, sest nimigi juba selline hirmus. Nüüd siis tean, et Pärnus oleval Port Arturil ei ole tegelikult mingit seost päris Port Arthuriga.
Ööbisime esimest korda Tasmaanias jällegi turistide hulgas kuumas kohas, Bichenos, kus saab pingviine vaatamas käia. Kuna me jõudsime nii hilja sinna siis jäime seekord sellest ilma aga üleval pool ära käies saame neid siiski vaadata. Sõitsime mööda mägiteid, kus vahepeal pidi teosammul liikuma, sest tee oli kitsas ja nii käänu-väänuline ja kõrval oli kohe kuristik. Süda läks pahaks ja nalja sai, kui üritasin kohalikel Marko Märtinitel sabas püsida. Mõnus oli sõita igatahes, ei kurda. Nägime Launcestoni linna ja käisime mägedes ühe järve ääres, kus ilmselt oli vare jõgi olnud ja see siis järveks paisutatud. Jõekaldal olnud puud olid nüüd kõik vees ja raagus ning nägi välja nagu õudusfilmis olev järveke. Teede peal oli koguaeg hästi palju loomakeste laibakesi, vombatit ja wallabyd. Täitsa jube oli sõita kui tee ääred täis neid ja soolikad teel laiali. Pimedas nägime tee ääres ka elusaid wallabysid kes on nagu väiksed kängurud. Nii me siis sõitsime ringi ja püüdsime näha võimalikult palju. Käisime ka ühes koopas, mis oli kitsas ja üsna pime aga ilus. Muidugi ma olin ettevaatlik aga arvasin et sain ilusti ühest kivimürakast mööda ja tõstsin pea, kui kolaki ja pikali ma olingi. Lõin pea nii kõvasti ära et kukkusil pikali ja näpu ka veel katki. Täiesti kobakäpp, aga paranen nüüd. Pool pead on valus aga pole hullu. Nüüd oleme jõudnud Hobartisse, kust läheb ka meie lennuk.
Tänane päev oli ilus. Ronisime ähkides ja puhkides kõrgele mäe otsa, kus nägime wineglass bay suurepärast vaadet. Laguun oma helesinise vee ja valge rannaliivaga paistis kõrgelt ehtsa paradiisina. Olime rahul et tee sinna ette võtsime ja tagasitee allamäge oli palju lihtsam. Loodus siin Tasmaanias on võimas, ilm kõigub äärmusest äärmusesse. Täna näitas kraadiklaas meil 14-24 kraadini. Sellised lood siis. See ka veel, et internet on siin ikka väga palju kallim, veerand tundi maksab 5 dollarit kui muidu maksab tund 3 dollarit.
Aga nüüd on siis mul tuduaeg. Olen laisk olnud ja pole korralikult siia kirjutanud aga interneti on siin raskusi ja kui emme siin siis tegemist koguaeg meil. Lootust on et asi paraneb.
Kallid ja Melbourne ootab, Schumacher ka :D
Kadri Tasmaaniast.
Oii, kuidas ma küll unustasin. Kui küsida mis Tasmaaniaga kohe meelde tuleb siis....LAMBAD. siin on meeletult lambaid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar