Emotsioonid

Dave toi meile jaatist, mango ja shokolaadiga...oli vaga hea...mmm, aga nii need kilod alla ei tule :D

25.veebruar
Täna on eriline päev. Esimest korda Perthis oleku ajal sajab vihma ja oi kui kõvasti. Väljas on jahe ilm, ilmselt 23 kraadi või vähem. Kõhe on olla. Öösiti on isegi 15 kraadi siin, nii et pikki riideid on vaja, aga nädalavahetuseks lubab jälle soojemat!
Ja muidugi täna on palgapäev!! Viimati saime palka 15 jaanuar, nii et päris mõnus tunne on! Saime tööjuurest palgatseki ka täna lõunajal...ilus number oli...1436, 04 dollarit. Siiani pole nii palju palka veel kunagi saanud kahe nädala eest. Hea meel oli seda summat näha, aga samas töökeskkond on ikka väga pingeline ja palju närve nõudnud. Ilmselt on seda raske ettekujutada, sest mis saab nii keerulist olla pakkimise juures. Oh jah, laupäeval pakkisime virsikuid ja siis sain teada et vähe sellest et virsikud peavad ilusti püsti olema peavad neil ka need kriipsud kõik ühtepidi olema. Alguses ütles üks et vasakule poole ja siis teine et paremale poole. Jeerum, täiesti ajuvaba minu jaoks. Ja virsikud ajavad ihu hästi sügelema, nii et väga mõnus neid pakkida ei ole.
26.veebruar
Aga nüüd siis tänaste sündmuste juurde. Kui te seisate, siis istuge :D ok nali, nii hull ka ei ole, aga jah...kohe kuulete. Eile ja täna on töölt kaks naist puudu olnud, seega natuke busy olnud. Praegu on õuna hooaeg, nii et tavaliselt hommikust kuni kella 3ni pakime õunu. Üsna tüütu ja väsitav on, õnneks vahepeal muutub õuna sort, et siis on selle võrragi huvitavam.
Kell hakkas 3-le lähenema ja tegime oma tavapärast tööd suurel kiirusel, vähemalt enda arust. Olime Jaanaga kahekesi ühe liini ääres, sest õunu oli nii nii palju. Hoolimata meie pingutustest, said liinid täis ja masin tuli kinni panna. Ja nii paar korda. Kui juhtus sama asi, et liinid olid täis ja masin pandi seisma,tuli vanamees Neil puki otsast alla ja otsejoones Jaana juurde ja hakkas sõimama. Et Jaana ikka nii aeglane ja ainult ühe käega töötab...aga sellises kohas on lihtsalt võimatu ühe käega töötada ja me ei ole seda kunagi teinud, oleme alati endast parima andnud ja sõrmi nii kiiresti kui võimalik liigutanud. Niisiis Jaana veel küsis et kas sa arvad et ma oeln liiga aeglane ja siis läks Neil veel rohkem närvi ja hakkas ise tema eest õunu pakkima ja muudkui röökis edasi. Ükski naine ei öelnud midagi, kõik ainult kuulasid vaikselt. Kuna see karjumine ja alusetu süüdistamine jätkus siis Jaana ütles et kõik ja läheb ära. Ütlesin Neilile, et ta ei tohi meiega nii rääkida ja et ma lähen ka ära. Siis karjus mulle veel järgi et sina ei või kuhugi minna ja tule tagasi. Muidugi ma ei läinud tagasi. Võtsin oma koti ja kõndisime shoki-seisundis koju. Kartsime et ta tuleb meile järgi või midagi sellist. Kodus siis helistasime Mariole ja rääkisime mis juhtus ja ta lubas asja uurida. Koduabiline Magdaleena koristas kodus ja ütles et ta töötas ka kunagi seal, aga tema ei kannatanud välja seda naiste karjumist ja õiendamist ja tema tuli ära. Aga meile soovitas küll et minge ikka tagasi ja ärge pange Neili karjumist tähele, et ta on vana ja haige mees ja tema ei vabanda kunagi kellegi ees. Et kannatage see karjumine ära. Niisiis mingit vabandamist meil oodata ei olnud. Mõtlesime et oleme nõus homme uuesti tööle minema, kui vähegi normaalselt käitutakse. Ootasime et Neil koju tuleks ja saaksime tema ja ta naisega rääkida. Esdra tuli varsti koju ja arvas et me võiks ikka homme veel minna proovida ja et ta tuleb ise ka kaasa ja vaatab siis kas tõesti nii aeglaselt Jaana töötab. Ausalt, Jaanaga töötame ühe kiirelt ja vahepeal isegi Jaana kiiremini kui mina, sest ma võtan vahest ainult kaks õuna korraga kätte, mitte neli. Nii et...no Esdra oli väga hoolitsev ja ütles et ärge pange tähele ja kui te ei tahagi tagasi tööle minna, siis võime nende juures elada, et see ei loe mis Neil ütleb. Esdra ütles et ta ei ole mingi talla-alune siin majas ja et tema sõna loeb ka ikka midagi. Esdra kallistas ja lohutas meid. Siis saabus Neil koju...kui tavaliselt ta tuleb tuppa siis nüüd toimetas väga kaua väljas ja me ootasime. Lõpuks kui sisse astus siis ütles meile, et te olete ikka veel siin. Esdra küsis kas tal on aega meiega rääkida ja tema käratas et ma ei taha nendega rääkida ja alles kell 10 õhtul on võib olla aega. Laamendas seal oma asjadega ja siis äkki hakkas röökima, et te võite homme tööle tulla aga et üks teeb tööd ja teine mitte ja oh issand, mis sealt kõik tuli. Nii ebaõiglaselt ja nii vihaselt karjus seal. Naine oli ilmselt ka väga ehmunud ja oli täiesti vait, kallistas samal ajal Jaanakest. Pärast seda olime otsustatud, et meie enam tema juures ei tööta. kuigi ta just ise ütles, et neil on tööl nii nii kiire ja töölisi hädasti vaja. Pärast seda ütles Esdra, et ta alguses kohe mõtles, et huvitav mitu päeva me seal vastu peame, et kaks nädalat on isegi palju. Töötajaid on sealt sadu läbi käinud ja arusaadav ka miks. Samas on 26-aastased taiwaanlased seal juba 6 kuud töötanud, abielupaar. Lasevad endaga käituda nagu loomadega, naeratavad ja teevad tööd edasi. Ma arvan, et me tegime õigesti, sest see oli väga hirmus ikka. Teil on seda raske ette kujutada.
Muidugi on meil kahju, väga kahju, sest raha teenisime ju hästi ja see lööb kõik meie plaanid segi. Nüüd oleme rekkamehe Davidi juures ja saame siin kaks nädalat elada kuni mu emme tuleb. Muidugi peame midagi ka maksma elamise eest aga nii kallis ikka ei ole kui linnas. Nüüd siis elame Roleystones’s. Pood on 100 m kaugusel nii et seegi hea. Dave on ehtne poismees, kuigi tal on elukaaslane, keda ta näeb 1x kuus. Elukaaslane Sue on stjuuardess ja seega teda ongi vähe näha, aga jah suht naljakas. Järgmine nädal tuleb Sue koju paariks päevaks ja siis me peaks ka nägema teda. Sellised lood siis meiega. Praegu igatseme eriti koju, kallite inimeste juurde!
28.veebruar
Tuuline laupäev! Magasin vist poole 9ni. Jaana ärkas juba kell 7 üles, et Ketsiga skypes rääkida. Täna plaanime linna minna. Dave’il on pikad tööpäevad. Eile ta ärkas 4.30 ja koju tuli õhtul kell 10 ja täna jälle tööl. Aga siinne elu ongi selline. Ta töötab rekkamehena Neili ja Mario juures, ehk siis veab puuvilju kauplustesse laiali. Tellimusi on palju ja ilmselt ka raha tuleb palju :D. ta peaks olema 46 aastane. Lapsi tal ei ole ja ei taha ka. Natuke imelik.
Aga meie siis ei ole siinoldud 2 päeva jooksul midagi tarka teinud. Oleme oma ajusid liigutanud ja üritanud midagi head välja mõelda. Eile võtsime Austraalia kaardi ette ja vaatasime kuhu minna. Alguses mõtlesime et läheks tagasi Surfersisse ja saaks seal äkki koristustööd teha. Saatsin Magdale sõnumi aga kahjuks praegu ei ole meile seal tööd. Niisiis oleme praegu ikkagi siin. Null-seis meil praegu. Peataolek, ei oska otsustada, mis oleks kõige õigem ja kuhu peaks minema. Eile õhtul vaatasime filmi nimega Chocolate. Väga mõnus oli ja muidugi J.Depp ei jätnud meid külmaks, üldse mitte :D. Eile võtsime tunnikese basseini ääres päikest ja käisin isegi vees korra. Ja see vist olekski kõik. Unustasin kirjutada, et kolmapäeval oli Kaarli sünnipäev. Viisime talle Esdra roosiaiast kaks õit.
Aaa seda ka siis et siin kutsutakse mind Kathrinaks, kuna Kadri liiga keeruline. Aga Neil ei suutnud mu nime meeles pidada ja ütles koguaeg et see teine. Lõpuks lasi mul oma õige nime paberile kirjutada ja pani enda pluusi rinnataskusse-ja ära ta õppis selle. Nüüd vist küll juba liiga palju kirjutatud...kohe näha et looderdamine käib.
Aga täna toimub Tartus Kaupo memoriaal, tahaksin ka seal olla. L
Loodan, et issil on tervis parem ja on gripist võitu saanud ja et teil on ilus päev. Kallistan ja igatsen!

Teie,

Kadri :)

Pakendamiseteadus

Dave'i juures bbq-l

nii palju kaste... ojaaa

kool suleti, liiga vahe lapsi

laksime toole...

Kas olete kunagi poes käies puuvilju ostes mõelnud, et keegi on need ära pakkinud ja palju vaeva näind sellega. Mina kuni siia tööle tulekuni ei mõelnud sellele, aga see on omamoodi kunst ja ei ole lihtsalt nii et kuidagi suvaliselt seda teha võib.
Loodan, et te lugesite Jaana blogi siis saate teada kus oleme ja kuidas siia saime. Räägin nüüd lähemalt meie tööst ja kolleegidest.
Oeh...kaks tööpäeva jälle seljataga...
Nii siis, hommikul ärkame 6.25 ja tavaliselt 6.20 hakkab kukk kirema, nii et äratus on igaljuhul. Paneme vee keema, et kohvi juua ja siis kõhud täis ja kõnnime umbes 700 m ja kohal olemegi. Täna hommikul, kui kõndisime tööle, hüppas üle tee kängurupoiss. Tal tundus kiire olevat, sest meid ta ei oodanud. Töökohaks on meil siis suur laohoone, kus sees on masinad ja liinid ja muidugi meie, töölised. Kui kõik töötajad on kohale jõudnud, laseme oma paberilipakad ühest masinast läbi, mis fikseerib meie tööleasumise kellaaja ära, alustame oma 9,5 tunnist tööpäeva. Igaüks oma liini ääres,kuigi iga liini äärde meid ei jätku, seega kiiremat mutid meil teevad mitut korraga. Igal liinil on oma suurusega puuviljad ja meie peame neid kastidesse panema. Tundub ju lihtne, aga oh ei. Kui me õunu pakime, siis peame punased pooled ilusti üles poole keerama ja kõik õunad peavad ühte pidi olema. Ja see ei ole oma valida kust otsast kasti täita, peab ikka nii tegema kuidas vanad kolleegid on harjunud. Alt äärest ilusti, rida rea järel, mitte tulpade kaupa. Kolleegid on meil seal siis juba väga staazikad, näha kohe et 10 aastat seda teinud, sest nad on masinast ka kiiremad. Uskumatu lihstalt. üks Paolina on ehtne nõid, sõimab kõiki ja on vihane alati. Väga jube, ükskõik mis teed, ikka saab tema käest õiendada. Mitte ainult meie ei jää talle ette, vaid ka teised naised kellega ta juba mitmeid aastaid koos töötanud. Paras sõnasõda käis päev otsa. vahepeal läheb tempo nii kiireks, et lihtsalt ei jõua kõiki puuvilju ära panna ja siis on suht jube, sest kui keegi appi ei saa tulla, jookseks kõik põrandale. Raske elu liinitöölisel. Aga tavaliselt pannakse, siis liin seisma korraks, et jälle järjepeale saada. Aega ei ole mitte midagi teha. Peale selle peame veel sorteerima ka, ühed on need mis paneme kasti ja mille eest saab kõig rohkem raha , siis need mille eest saab vähem raha ja mis ei ole nii ilusad ja siis rämps. Vahepeal peab lausa mõtlema, kuhu miskit panna, suht raske otsustada ja siis see võtab aega ja nii see lint muudkui täitubki. See eriti pull, et boss tuleb vahepeal ja ütleb et miks sa selle ära viskasid. Mingi tuhandete õunte seast oleme 5 tükki ära visanud, siis saame vastu päid ja jalgu. Boss on ehtne itaallane ja samas täiesti maakas. Kõige kohta mis võimalik ütleb ta pullisitt ja prügi. Kui endale süüa teeme, siis ütleb ka et mis siin haiesb ja et see sitt. Suht naljakas on. Aga tööjuures ta karjub ikka üsna palju,kui mitte väga, aga õnneks mitte meie peale. Me ju elame tema juures ja meid ta hoiab. Kodus on ta hoopis teine inimene, isegi naerab.
Vahepeal saadab see kuri mutt meid kaste tegema, kuhu puuvilju sisse paneme. Mul praegu käelihsaed nii kanged ja valusad,sest pole ammu ju mitte midagi füüsilist teinud. Tamp on koguaeg taga, aga õnneks siis läheb kell kiirelt. Kell 10 on kohvipaus ja sööme moosisaia. Kõik on töökoha poolt, see hea. See paus on tavaliselt 10-20 minta pikk. Siis jälle kärmelt tööle. Tegelikult ei ole lubatud eriti omavahel rääkidagi, muidu mõni tädike võib mõelda et me ainult suuga teeme tööd. Siis muud kui uurime kullipilguga neid õunu või siis ploome, nektariine või virsikuid. Vahest tundub et nad ei saabi otsa, aina tuleb ja tuleb. Eile ja täna pakkisime aasta tagasi korjatud õunu, mida hoiti külmutuses vahepeal. Ma sõin ära ka ühe, väga hea mahlane oli. Nii et saate petukaupa tegelt. Ja kusjuures, kui te Perthis olete siis saate poest meie pakitud puuvilju osta, päris tegijad ju :D
Rügame kuni kella 12-ni ja siis lõuna paus, mis on tavaliselt 30-45 minta pikk. Lõunasöögi võtame endale kodust kaasa ehk siis see tuleb enne valmis teha. Kohalikud naised käivad kodus söömas ja täna tehtis meile märkus et enne ei tohi me tööle tagasi minna kui nemad kohal. Karm mutt ikka, ainutl õpetab koguaeg. Isegi lõunajal õpetas ükskord kuidas süüa. Tavaliselt peale lõunat tuleb uni peale, aga kuna nii kiire tempo on siis läheb see ruttu üle. Koguaeg siis peavad näpud kipekiirelt töötama. Selg ja ranne jäävad kangeks, aga kõigega harjub. Kell 3 on pissipaus, max 4-5 minta, vahest ei ole ka ja igaüks käib kellel vaja. Ja kuni poole 6-ni rabame tööd, nii et higi jookseb. Kui kaste peab tegema siis hakkab ikka täitsa kuum, muidu väga hull ei ole. Kuna töötame varju all, siis päikest me ei näe ja varsti oleme valged nagu luiged. Samas oleme õnnelikud sest 35 kraadiga väljas ei suudaks midagi teha.
Lõpus peame mahakukkunud puuviljad kastidesse korjama ja muidugi teeme seda meie Jaanaga, sest peame kuskil liinide all ukerdama ja seal leidub ka väga vanu ploome ja õunu. Ilmselt on raske ettekujutada kõike aga vast piltidelt saate mingit aimu.
Täna käisim jalutamas peale tööd. Siin on üks algkool, mis suleti sest alla 100 lapse käis ja siis on staadioni moodi asi ka läehdal, kus käivad kängurud õhtuti söömas. Täna nägime umbes 15-st känguru, aga ad nii kardavad ja hüppasid minema kui meid tulemas nägid. Siis kohtasime oma bossi poega, kes ei ole nii suur boss, aga on ka meie boss. Mario on Neili poja nimi. Tal on ralliauto, millega ta võistleb ja siis tal on ATV-d ja veel mingisugune suurem asi 4x4, auto moodi. Ta kimas õhtul nendega ringi ja siis sõidutas meid ka korraks. Ta on suht osav ikka, trikitas meile ja sõitis kahel külgisel rattal ainult. Rekkajuht ka rääkis et ta pidi väga osav olema ja juba kaua aega tegelenud ja palju raharaisanud selle hobi peale.
Koju tulles, ootasid meid ees Tina ja Edd, paksuks söödetud koerad. Rõõmustavad alati kui tuleme. Tina on väike ja paks ja Ed on suur ja paks.
Ütleme nii et tööjuures olles on koguaeg närv krussis ja selline tunne et milleks on vaja õunte pärast nii palju tõmmelda, need on ju kõigest õunad. Aga jah nad on seda terve elu teinud ja meie seal midagi muutma ei hakka. Niisiis kas kannatame ära ja teeme tööd või peame ära minema. Praegu ikka kannatame ära ja peale tööpäeva on väga hea olla et jälle üks päev möödas ja raha teenitud. Alles 25ndal on palgapäev, aga see saab tore olema. Üle pika aja tuleb jälle palk, jehhhuuu!
Aga nüüd olen ma oma uneaeg juba pool tundi ära raisanud, nii et lõpetan selleks korraks. Kiirelt pessu ja tudule. Te ei usu kui kiirelt siin hommik tuleb, aga jah, see on hea tegelikutl et pikad tööpäevad, sest meil ei oleks nii kui nii midagi siin teha ülejäänud ajal. Võib olla töötame see laupäev ka, nii et tunde tuleb ikka üle 40, mitte nagu alguses arvasime.

Kadri Karragulleni cold storage’st

ytleme nii et narvid on suht labi!!!

Farmielu vs lihtne-elu :D

no nii, nyyd oleme siis 3 paeva tootanud pakkijatena farmis. kohale soitsime alguses rongiga ja siis bussiga ja lopuks tuldi vastu meile. asume Perthist 40 km, nii et tegelt vaga hea lahedal ja kui vaja siis saab tsivilisatsiooni.

nii kui me farmi saabusime pandi meid kohe samade riietega toole. seisime lindi aares ja muudkui pakendasime ploome. jube kui kirjuks voib ikka silme ees minna. ipodi ka me kuulata ei tohi seal nii et see on suht nome. boss on meil itaallane, 66 aastane vanamees. tool on hasti narvihaige ja lougab koguaeg. naised on seal tootanud yle 10 aasta ja seega voite ettekujutada kui kiiresti nende kaed kaivad, nagu robotid on. moistusevastane kuidas keegi suudab seda tood teha paevast paevasse ja aastast aastasse. toopaev hakkab meil kell 7.30 ja loppeb tavaliselt 17.30. usna pikad paevad ja tudimus tuleb kiirelt peale. kell 10 on vaike kohvipaus, siis kell 12 louna ja kell 3 pissipaus. jube kiirus on koguaeg peal. lint kaib nii kiiresti et lihtsalt puuviljad hakkavad maha jooksma, siis pannakse onneks ikka lint korraks seisma. ja siis jalle uuesti kaima. aega ei ole raakida ega kella vaadata ega isegi peput sygada. hull itaallane ikka. siiani oleme pakendanud ploome ounu nektariine, virsikuid. aga see on hea et voime ise neid syya nii palju kui tahame kuigi aega selleks ei ole, siis peale tood saab kaasa votta. elame bossi juures. saame peaaegu kogu toidu tasuta, sai, piim ja koik juur- ja puuviljad.

bossi nimi on Neil ja naise nimi tal Esdra. hasti sobralikud ja toredad on tegelikult. yks ohtu mangisime Esdraga natuke palli. ta vaga ei oska ja kysis mis vahe on korv ja vorkpallil :D aga jah toredad. Neilil on oma kanad ja kalkuni ja need on vist kogu tema elu, kutsub neid tsuksideks. peale selle et nad puuvilju kasvatavad ja pakivad toodavad nad veini ka. iga ohtu pakub Neil meile veini, aga me ei viitsi juua temaga.

sellised lood siis, aga too on raske ja lugege Jaana blogi sest tal pikemalt ja tapsemalt kirjutatud, ma jargmine kord kirjutan ka ennem ilusti valmis.

aga nyyd peame tagasi farmi minema. koha nimi on Karragullen kus oleme.

kallistan ja mul on nyyd farmi jaoks teine telefoni mr ka et kui tahate teada siis mu emme issi voi Allari kaest saate, aga muidu kui linna satun siis toimib teine ka!

tagant jarele head sobrapaeva ka koigile!

Farmi...

nyyd sellised lood, et Kaarel laks tana ara farmi ja meie Jaanaga laheme homme ka sinna samma. farm on vist yle 20 km eemal Perthist ja seal peaks vist ploome pakkima. uhesonaga homme saame juba teada, aga seal ei ole levi ja ilmselt netti ka mitte, et siis mondaaega minust te ei kuule. Palka makstakse 17 daala tunnis, miinus maksud muidugi. ja nadalavahetused oleks vabad. elamine maksaks seal 120 daala nadalas.
eile veel oli meil plaan minna tagasi queenslandi, Brisbane lahedale farmi, aga tana tuli siis selline variant. hea et veel lennupileteid ara ei ostnud. saab siin natuke raha vast teenida ja siis sinna tagasi lennata, sest minu emme tuleb siia mulle kylla. siis me reisime koos ringi :)
aga et siis homme soidame farmi ja naeb mis elu seal on. loodetavasti peab ikka vastu sellise kuumusega tootades. aga alati saab ilmselt ara tulla.
varsti kirjutamiseni ja kallid
Kadri

Hei Eestimaa... :)

Paksuke Kadri :)


Allar poiss...


Te ei usu seda, aga Jaana on lausa musta värvi, vaadake ise, mitte nagu valge inimene! :)



Täna on pühapäev ja homme juba esmaspäev. Loogiline. Aga homme läheb Allar ära, kurb on sest igatsus on peal ja ikkagi läheb ta ju Eestisse, kus on mu armas koduke. Aga mina tulen natuke hiljem, mitte veel.
Nagu te ilmselt olete uudistest kuulnud, siis meil siin suured tulekahjud. Mitte otseselt siin lääne Austraalias, aga Melbourne ümbruses. Uudistes muus ei räägigi, kui et inimesed on kaotanud oma kodud. Üleval Queenslandis on aga üleujutused, tänavatel ujuvad krokodillid. Jube, ilm on täitsa segi omadega. Õnneks siin Perthis veel selliseid asju pole. Üks päev põles küll Kings Park siin Perthis, aga see on ära kustutatud. Homsest siis saabub meile jälle kuumus. Allar läheb ja asemele tuleb kuumalaine. Homseks lubab 34, edasi 36, siis 38 ja neljapäevaks ilusti 40 kraadi. Oeh! Homme on üldse keeruline päev, peame päkkeristvälja kolima ja praegu veel meil uut kohta ei ole kuhu minna. Paha, paha. Praegu peatume päkkeris nimega YHA, mis on väga ilus ja puhas ning konditsioneer on toas sees. Siin me edasi olla ei saa sest kõik kohad on homme täis. Sellise kuumaga on kindlasti vaja tuba kus oleks konditsioneer sees. Eks siis homme otsime edasi. Tahaks päris oma elamist, oma tuba, aga siiani ei ole midagi leidnud. Oleme netist kuulutusi vaadanud ja helistanud aga ei midagi siiani. Ehk homme. Allar juba pakib asju siin kõrval. Loodan, et saan mõned oma riided temaga koju saata, kui ruumi kohvris üle jääb. Oi ja seoses riietega tuli üks asi meelde. Eile õhtul läskime välja, jõe äärdde istuma. Kuna õhtud on siin jahedad siis tahtsin pikki teksasid jalga panna. Hakkasingi panema, aga oh õudust, püksid ei mahtunud enam jalga. Kohutav :D. Olen ikka juurde võtnud, ma ei tea täpselt kui palju aga ma arvan et 5 kg kindlasti ja võib olla ka rohkem. Eks piltidelt on ka näha, et nägu ilusti ümaramaks läinud ja muidugi kõik muu ka. Ühesõnaga tagumik nii suur et püksilukk enam kinni ei lahe, väga jube tegelt. 3 kuud pole trenni teinud, mõnusasti söön ja nii ilmselt need kilod tulevad-väga lihtsalt igatahes, aga mitte märkamatult :D. Selline pomm uudis siis.
Aga eile käisime siis jõe ääres, meie jõime Marisega natuke vana tallinnat, mis Allar tõi ja poisid jõid õlut. Õlut jõid nad päris päris palju ja täna on nad päev otsa voodis olnud ja kaamed näost olnud ja vahelduva eduga vetsuvahet käinud. Hihihihiiii! Meie käisime Marisega basseini ääres, tunnikese vist maksimum olime, sest päike ikka hästi intensiivne ja kõrvetab kõvasti. Sedamoodi siis! Loodan, et Allaril oli siin tore ja sai natuke puhata ja ammutas energiat, et koolis ilusti edasi käia. Muidugi sai ta palju kolida, ühest päkkerist teise ja kohvreid vedada ja päiksepõletuse ja lainetes hullata ja oma selja ära nikastada ja muidugi autoga nii öelda valel pool teed sõita. Kängurupoisid nägi ka ta ära ja kõrbes käisime ja ilusas koopas ja super suuri lained nägime ja muidugi nägi ta mind üle pika aja :D. Uskumatu et aeg tõesti nii kiirelt läheb. Praegu on nii nutt kurgus ja silmad tahavad märjaks minna...igatsen koduseid, muidugi igatsen ja palju!
Aga lähen nüüd vaatan mis asju Eestisse saadan ja olge kalliksed ikka edasi!
Panen Allariga suure hunniku kallisid ja musisid Teie kõigi jaoks kaasa, nii et kui näete teda siis küsige oma osa!!!!
Tsau praegu ja väga vinged olete!
K

Tsau

meiega on ikka koik korras, kuumalaine on praeguseks moodas. yks paev oli 39 kraadi. vaga hull ikka. paevas kaisime 5 korda dussi all, muidu lihtsalt ei suutnud olla, toast valja ei jaksanud minna. praegu on kuskil 31-32 kraadi sooja. see on taitsa ok aga esmaspaevast laheb jalle kuumaks. tana kaisime tooburoos, aga ainult yks toopakkumine oli ja too otsijaid oli vist 30-40. tooga on siin keerulised lood, tood on nii nii vahe. kui auto oleks siis oleks palju variante. isegi farmis pole praegu tood, uskumatu. loodetavasti jargmine nadal tuleb midagi aga suht lootusetu tunne on.
Allaril koorub nahk seljast maha, aga nyyd ta saab isegi sarki selga panna, enne oli ikka vaga hull. homme kolime jalle uude pakkpakkerisse ja seal elame siis kun esmaspaevani. esmaspaeval peab Allar juba tagasi minema. uskmatu kui kiirelt aega laheb.
midagi uut ja huvitavat ei ole vahepeal teinud, elame yks paev korraga ja pikalt midag ette planeerida siin ei saa, sest koik oleneb kuhu too saab ja millal too saab.
aga nagu kuulsin siis Eestis ka paris hull olukord ikka. pidage vastu ja me peame siin vastu! :)

praegu jalle koik ja nautige monusat talve, tahaks ka natukeseks lume sisse :D
suured suured kallid koigile!!!
Kadri

Pildid

Selline imelik loomake vudas yle tee....

Huppasin ule kivi :D

Kivikuningannad :D

Allar ja Kaarel hullavad vees!

Kadri, Allar, Kaarel ja Maris ja Jaana klopsis pilte!!

Selline ilus taevas meil siin Perthis!

Lancelin, liiv pehme nagu jahu ja valge nagu lumi...

Vaateratas...

Allariga kaisime jalutamas.

Pinnaclese korbe juures, super vaade!

sellised kangurud siis :D

Ei joudnud ymber lykata :D

Koopas, Mammuti koopas, kus kohtasime Eesti paarikest!

Lancelin...

heiii jälle, üle pika aja!

Elame ikka päkkeris, aga ilmselt varsti otsime uue päkkeri.
Aga reedel rentisime auto ja siis läksime Allari ja Kaarliga Margaret Riveris. Hästi ilus oli, käisime seal ühes suures koopas, mille nimi oli Mammuti koobas. väga väga ilus oli ja 30 meetrit sügav, nii et suur. kohtasime seal kahte eestlast, abielupaar ilmselt, kes on juba pool maailma läbi rännanud ja edasi liiguvad Filipiinidele. veel käisime rannas, kus olid tohutult suured lained ja surfarid siis sõitsid nendel. see oli super vaatepilt, olen telekast sellist asja ainult näinud.
Laupäeval võtsime Jaana peale ja hakkasime Lancelini poole sõitma. Sihtpunkt oli Pinnacles desert, kuhu oli 256 km. Lancelinis tegime peatuse ja käisime rannas. rand oli võrratu, nii valget liiva pole veel näinud. meeletult suured liivaluited ja uskumatud miljonivaated. ujusime ookeanis ja hullasime liivas kokku 2 tundi ja muidugi kõrbesime mõnusalt ära. edasi siis Pinnaclesse. mina lugesin kaarti ja muidugi sõitsime veits ringiga ja suht offroad. selline kõrbe tunne tuli peale seal ja hirm et kui midagi juhtub siis meil piisavalt vett küll ei ole ja tsivilisatsioon kaugel. nägime kängurusi ja mingit imelikku sisaliku taolist asja kes vudas tasakesi üle tee. õnnelikult jõudsime asfaltteele ja reis sai jätkuda normaalsel tempol. Kuumus oli tappev, jube kuumus oli. kui autost välja minna siis oli sauna tunne. jõhker.
aga pinnacles oli vinge, tohutult palju kivimürakaid, erineva kõrguse ja kuju ja suurusega. sõitsime seal kivide vahel autoga ja nautisime võrratut vaadet. käisime veel ookeani ääres ja nägime kängurupoisse rannas toimetamas. asusime tagasiteele just siis kui päike hakkas loojuma ja muidugi tekkis tee äärtesse palju känkse, kes tahtsid teed ületada. väga ohtlik oli. ja üks hull känguru hüppaski teele aga õnneks Allar oli kiire ja pääsesime känguru rünnakust :D
täna olime kõrbenud ja Allar eriti kohe. käsime Fremantles ja Allar jäi koju sest ta ei saanud särki selga pannagi. hästi hästi kuumad ilmad on ikka, täna jälle oli 35 kraadi. uskumatu. meeletu kuumus. ja nagu just vaatasime ilmateadet siis kõik järgnevad päevad on 35 kandis, juhheii ja isegi 38.
üritan nüüd pilte ka siia juurde panna et teil lõbusam ja huvitavam ikka oleks.
Kalli kalli ja aa Jaanal varastati pesunöörilt pluusid ära, täitsa jube ja nüüd ta neist ilma ongi. ebaõnn.
olge siis kõik ettevaatlikud seal selle külma ja libedaga.
Tsauka,
Kadri
eriti ei õnnestunud piltide panek nii et teinekord, kell juba palju