No worries!

Meie hostelis on 11 korrust ja meie siis 6-ndal, tuba 615. Jaana kommentaar oli...nagu agulis :D...aga minul siis põhimõtteliselt esimene kogemus ühikaeluga...üsna võõras ja harjumatu ja jube...hihihiii, aga olen elus! Ma saan siin tugevaks!

Bronnisime endale female ruumi aga ülla-ülla, toas ootas meid eest Simone-Itaaliast ja poiss. Ta juba aasta siin ära olnud ja läheb juba teine. Ta on 3 kuud farmitööd teinud-maasusid korjanud. Igatahes kui ta toast eest leidsime, läks kuri Jaana asja klaarima, et oleme Eestist ja tahame ettenähtud tuba. Selgus et meie toas ei tohiks kedagi olla ja öeldi et ajage see poiss minema. Rääkisime itaallasele jutu edasi, aga ta väga ei tahtnud ära minna ja tal ei olnud minna ka kuhugi. Lõpuks sai nii et vastuvõtu tädi ütles et tal ei ole seda tüdruku nimega poissi kuhugi panna ja et vabandab meie ees, aga muud ta midagi teha ei saa. pidime sellega leppima ja kuna kell oli palju ja me ise üsna väsinud, siis tutvusime kiirelt duššiga ja ära magama.


30. oktoober ehk teine päev kohapeal ja reisi kolmas päev.

Äratus oli kell 8 ehk Eestis siis 23.00. Harjumatu see ajavahe veel. Läksime oma tühjade kõhtudega sööma(Hommikusöök on tasuta). Pakutakse saia ja moosi, võid ja siis muidugi kellogseid. Kõrvale piima, kohvi, teed. Tahtsime teed ja kuna kruuse meil polnud, siis pidime need ostma-2$ eest. Igatahes kruusid olid üsna räpased ja küürisime neid. Loogiline oleks, et saame need kruusid endale päriseks, aga tundub et kui check outi teeme peame ka kruusid tagastama. Aga no worries! Kuna oht on et hakkame siin saia süües paisuma, käime igal võimausel trepist. Aga muidu on meil köök on selline ilus suur ja ühine, kogu hosteli peale. Seal siis saab igaüks endale süüa teha. Nõud on olemas ja pärast peab kõik ise puhtaks pesema. Nii lihtne. Ja siis seal on üks varblane ka, aga keegi peale meie sellest eriti välja ei tee. Tutvusime ka oma tänavaga siin, nagu päris :D. Kõik on olemas käe-jala juures, ikkagi kesklinn. Suht soe on siin, täpselt ei tea kui soe, aga lühikeste riietega külm ei ole. Vihma on täna juba mitu korda sabistanud, aga õnneks vahepeal jälle päike väljas.
Ostsime endale adapterid, aga kuna läpakale selline ei sobi, viisime ühe poodi tagasi. Vodafoneis käisime ka ära, aga uurime veel teiste operaatorite hindasid, et annan teada kui olen numbri saanud.

Tulime just lõunasöögilt, mille armas Jaana valmistas. Nüüd siis preili korrastab siin oma kohvrikest ja imetleb ennast vahelduva eduga peeglist ning mina sain võimaluse varastatud adapteriga läpaka taha tulla blogi valmis kirjutama. Teid kindlasti huvitab kumb meist kriminaal, aga sellest siis veits hiljem või noh võite ise arvata :D. Kõigepealt lõunasöögist...et siis selline nuudli-kanasupp ja võileivad juustu ja salaamivorsti ja kurgiga. Mhh...arvasin alati et Jaana on super kokk, aga jah, olin ennast petnud kogu see aeg. Supp oli jahu maitsega ja salaamil ainult soola maitse. Neljast kaks kurgiviilu õnnestus ka põrandale kukutada. Samas ju arusaadav, et poest ostetud kiirsupist ei õnnestu isegi parimal kokal, midagi head välja võluda. Hoolimata kõigest sai kõht täis ja Jaana söögitegemisoskuses ei kahtle.
Juhuse tahtel sattusime sellisel huvitaval hetkel oma vannituppa, kui üks hea ja just meile vajalik adapter ootas meid peegli all pistikus. Nagu öeldakse kes ees, see mees...keegi pole seda otsima ka tulnud. Aga nüüd teen ühe uinaku, et oma kallikesi unes näha....juhhuuu.
Kalliralli Kängumaalt!
Kadri

Nüüd uinak tehtud ja Jaanake on wifis ja äkki saan mina ka pärast skype'i. teeme endale süüa sest kõhud korisevad....nii et sii juu leiter älligeiter!
Ja homme saame Kaarliga ka kokku :)

Musitan,
Kadri